Minu väike onn mägedes :)
Viimased nädalad on jälle nii huvitavad olnud, et peab kõik kohe kirja panema, sest kui mitte, siis kipuvad muljed tuhmuma ja värskust kaotama, sest koguaeg tuleb uusi muljeid peale.
Kõigepealt üks huvitav seik - selgus, et ma polegi ainuke eestlane siin linnas (mida ma juba ammu kahtlustasin, sest alati on igal pool mõni eestlane) ja teada sain ma seda niimoodi, et üks meie piibligrupi inglise tüdruk teatas mulle ükskord, et tema tõlkeloengus käib üks eesti tüdruk. Ja selliselt, inglanna vahendusel, saame varsti selle eesti tüdrukuga kokku. Saab siis näha, mis
muljed temal siinsest elust on. Ja muidugi eesti keelt rääkida on ka ikka tore vahel, kuigi eelmisel nädalal tegin ma seda ohtralt, sest
Tartu Mari-Liis ja Kadri käisid külas! Nad tulid üle-eelmisel laupäeval Madridi, kuhu mina neile vastu läksin. Kui nad tulid, siis olid nad täitsa sama nägu, nagu enne, nii et mõned asjad siin elus ei muutu ;) Nojah, rõõm oli muidugi suur neid nähes ja muljetamist palju. Võtsime siis lennujaamast üüriauto, millega sõitsime minu linna Salamancasse. Kuna auto oli väike, roheline ja nõrk, siis sai ta kohe nimeks "Konn", mille ta oli täiesti ära teeninud. Aga vaatamata oma hädisusele eriti ülesmäkke sõitmisel teenis ta meid siiski ausalt lõpuni.
Hea nali oli see, et Mari-Liis ja Kadri, kes olid tulnud Hispaaniasse sooja suve otsima, said kohe saabumisõhtul lumesadu näha, nimelt teel Madridist Salamancasse, kus me siis suvekummidega 50-60ga edasi podistasime. Aga kohale jõudsime.
Pühapäeval oli Ülestõusmispüha ja meie tähistasime seda tähtsat sündmust koos suure rahvahulgaga raekojaplatsil kannatusnädala viimast ja kõige suurejoonelisemat protsessiooni jälgides, kohvikus käies ja vanalinnas jalutades.
Esmaspäeval suundusime ringreisile minu maakonna ehk Castilla y Leóni põhjaossa. Kõigepealt peatusime Leónis, linnas, kus vaatamisväärne oli ilus ja paljude kauniste värviliste vitraazhakendega katedraal ja Leonardo da Vinci leiutiste näitus.
Edasi suundusime Astorgasse - väiksemasse linna, kus hakkasime öömaja otsima ja leidsime "juhuslikult" ühe väga toreda koha: palverändurite varjupaiga. Kuigi me palverändurid ei olnud (enam), läksime ometi küsima, kas meile ehk siiski peavarju antakse. Majaperemeheks osutus ülilahke mees, kes end Matina tuvustas (täispikk nimi oli siiski Matías), ja kuulnud, et oleme endised palverändurid, oli nõus meid vastu võtma ja andis meile lausa eraldi toa. Ta läks oma lahkuses isegi nii kaugele, et näitas, kuidas voodit teha ja toaust hispaania noorukite vastu kindlustada: nimelt tuleb selleks prügikast ukse ette panna, et siis kolin meid hoiataks, kui keegi püüab sisse tulla :) Mina sel ööl väga hästi ei maganud, kuna kõrvaltoast kostis läbi seina kõva norskamist (nii tavaline heli sellistes ööbimiskohtades) ja meie kohal olevas oli kuulda iga sammu, mida Mati seal astus, sest tema põrand ehk meie lagi nagises kohutavalt kõvasti. Aga muidu oli seal ööbimine igati südamlik kogemus.
Järgmisel hommikul suundusime Astorgaga tutvuma. Seal nägime ilusat Antoni Gaudí kavandatud piiskopilossi, mis oli eriti ilus seestpoolt. Sattusin jutu peale ühe itaalia onuga, kes oli ka parajasti Hispaania ringreisi tegemas ja ta rääkis, et on pensionile jäänud advokaat ja et ta on maailmale elu jooksul 3 tiiru peale teinud, kõik mandrid läbi käinud, sealhulgas ka Venemaal ja Eestis. Huvitav igatahes. Astorgas oli ka üks väga magus koht - shokolaadimuuseum, kus nägime kakao-oa kaunu ja muud huvitavat ja lõpuks saime maitsta erineva kakao- ja suhkrusisaldusega shokolaade.
Meie järgmine sihtpunkt oli Rooma-aegne kullakaevandus Las Médulas, kus olid tohutult huvitav loodus - punased kaljud, mille sisse oli kunagi roomlaste poolt kulla kättesaamise eesmärgil palju käike uuristatud, millest nüüd olid paljud sisse langenud. Sealt jäi meile mälestuseks punane tolm saabastel ja püksisäärtel.
Seekord jäime ööbima Ponferradasse, kus leidsime hea odava hosteli koos õhtusöögiga. Järgmisel hommikul vaatasime templirüütlite kindlust, aga siis hakkas sadama ja see jätkus kuni õhtuni, nii et selle päeva veetsime autos ümber mägede sõites, aga tore oli see, et jõudsime otsaga naabermaakonda Galiciasse, kus tegime peatuse ja lõunasöögipausi. Meid teenindas paks ja lahke sööklatädi, tuues meile ette suure vaagnatäie ülihead salatit ja mahuka kausitäie maitsvat suppi. See jättis Galiciast väga hea mälestuse. Õhtuks aga jõudsime tagasi Salamancasse.
Neljapäeva veetsime Alba de Tormeses, väikses linnakeses 20 km kaugusel Salamancast, kus oli igati sümpaatne vanalinn koos Püha Teresa ja San Juan de la Cruzi reliikviatega ehk kuivanud kehaosadega. Päeva teine pool möödus vähem kultuurselt - shopates, eks tuleb sedagi vahel ette. Ilm oli ka pilvine ja...
Aga reedel ja laupäeval saabus suvi meie linna ja veetsime 2 ilusat päeva mägedes. Meiega ühines ka hea sõber Marcelo Tshiilist ja sõitsime oma "Konnaga" Prantsuse mäestikku ehk Sierra de Francia'sse, mis ei asu üldse Prantsusmaal, vaid 80 km Salamancast lõunas. Seal on tore küla nimega La Alberca, kus on omapärased kividest laotud majad ja kitsad tänavad ja kus sügiseti toimub suur seatapp. Seale on seal isegi ausammas püstitatud.
Veel käisime Las Batuecase orus, kus on kõrgete müüride taga üks klooster peidus. Kloostri kõrvalt jookseb mööda jõgi, mis viib iidsete kaljujooniste juurde. Mööda jõekallast me siis jalutasimegi ja küll oli ilus! Kaljujoonised nägime ka ära, aga väga vaevaliselt, sest need olid niivõrd tuhmunud, et vaid suure pingutusega võis neid näha.
Päeva lõpetasime Peña de Francial ehk Prantsuse kaljul, kus asus samuti klooster, milles tegutses aga hoopis 3-tärni hotell, kuhu me mõtlesime ööbima jääda, aga lõpuks siiski ei jäänud. Aga vaadet ümbritsevale maastikule ja päikseloojangut saime nautida täitsa tasuta :)
Ja laupäeval oli nii, et läksime veel viimast korda Salamancat vaatama (st koos Kadri ja Mari-Liisiga viimast korda, mina vaatan seda endiselt edasi): käisime San Estébani kloostris ja katedraali tornis ronimas. Aga ilm oli nii ilus, et tahtsime jälle linnast väljas saada ja sõitsimegi veel Prantsuse mäestikku ühte teise külla, mille nimi on Miranda del Castañar. Tee peal tegime tutvust toredate mustade Ibeeria sigadega, kes algul meist väljagi ei teind, aga lõpuks ikka röhkides ja rohtu näsides lähemale tulid. Miranda oli tore küla, kus silma hakkasid vanainimesed, kes, kokkupandav tool kaenlas, end müüri äärde soojendama ja külauudiseid vahetama suundusid. Meie leidsime seal turistilõksu - vana veinikeldri-suveniiripoe, kust Mari-Liis keeldus midagi ostmata välja tulemast. Ja siis avastasime jalgraja, mis viis mööda mäekülge alla, möödudes vanast kirikust ja jõest ja ühes vanas pargis leidsime mitut sorti kiikesid, kus siis kilgates ja naerdes lapsepõlve taaselustasime. Külabaaris keha kinnitades said kohalikud meie kulul nalja minu keelevääratuse pärast ja Mari-Liisi kõnetati millegipärast saksa keeles.
Ja kui Salamancasse tagasi saime, siis oligi lõpuõhtu aeg käes. Seda sündmust tähistasime head ja paremat maitstes lauas istudes.
Pühapäeval viisin nad Madridi lennujaama, aga enne põikasime läbi minule juba tuttavast Ávilast, kus müürile ronisime ja kohvikus käisime. Ja nii nad läksidki, tagasi kodumaale, aga mina jäin siia...
Aga järgmisel päeval sain hakkama tõelise prohmakaga: pidin rendiauto kella 1ks päeval tagasi viima ja mul õnnestus sisse magada! Aga kuna nagunii ühe päeva rendi pidin juurde maksma, kasutasin võimalust ja põikasin teisipäeval veel korraks Portugali, ainult mõned kilomeetrid üle piiri, aga ilm oli niiiiii suvine ja loodus niiiii ilus, et kole kohe. Nii lõppesidki need seiklused. Ja nüüd jään järgmisi ootama :)
