Seitsmes jagu

Aasia tsikkidega Portugalis

Jõudsin mina vaevalt Lõuna-Hispaania tolmu jalgelt pühkida, kui juba võtsin uue rännu rataste alla (üüriautoga). Sõitsime 4 kursaõega - 3 Vietnamist ja 1 Taist - Portugali päälinna. See oli minu ammune soov sinna minna ja pettuma ei pidanud - oli mida vaadata, süüa ja meelde jätta. Esimene mulje oli see, et portugaallased on 2 korda sõbralikumad kui hispaanlased ja peaaegu kõik oskavad inglise keelt! (Siin on see haruldane). Suur osa ajast küll sadas, aga sellegipoolest saime vaadata San Jorge ehk Püha Jüri kindlust, jalutada mauride-aegses vanalinnas, nautida suurepärast Portugali kööki ja trammiga sõita.




Käisime pisut ka Lissaboni ümbruses ringi: Sintras, mis on väike muinasjutulinn muinasjutulossiga, Cabo da Rocal - Mandri-Euroopa läänetipus, ja kuurortlinnas Caiscaisis. Päris naljakas oli 4 endast lühema Aasia tüdrukuga ringi käia, ma kahtlustan, et mul ei õnnestund eriti nende hulka ära sulada ;)





Kõik see reisimine võib harjumuseks saada ja siis on nii raske argiellu tagasi pöörduda. Hakkadki mõtlema, et elu on üks lust ja lillepidu. Nii see siin Hispaanias on kujunenud - elan ühest reisist teiseni ja argirutiin muutub järjest talumatumaks...

















Jollu ja Lemme külaskäik

Nojah, ega suurt rutiini olnudki veel peale tulnud, kui juba tulid Joel ja Lemme (mu vend ja ta pruut) mulle külla. Nad alustasid oma Hispaanias käiku hoopis Kanaari saarelt nimega Lanzarote. Tulid sealt suurte muljetega siia tagasihoidlikusse Kastiiliasse. Aga ega nad siia ju turismi pärast tulnudki, vaid ikka minu pärast. Oli ikka tore üle mõne aja jälle pereliiget näha ja jutustada ja muljetada ja tulevikust rääkida.

Nendega võtsime ette väikese retke mägedesse, kus oli minu suureks rõõmuks lund! Samas paistis soe päike, nii et tuli vatid maha võtta ja lühikese käise väel ennast soojendada. See koht oli peaaegu liiga ilus, et tõsi olla. Ja veel käisime ära Segovias, mis on linn Madridi ja Salamanca vahel, kus asub võimas Rooma-aegne akvedukt ja järjekordne muinasjutuloss.


Jälle argipäev

Ja nüüd on jälle käes hall argipäev, mis nii hall ei olegi, sest siin on mõned puud juba täies õies. Ei usu või?! Noh, vaadake ise!





















Ja uue semestri puhul on siia saabunud uus sats üliõpilasi kõigist maailmanurkadest Austraaliast kuni Tshiilini, nii et meie üliõpilaste piibligrupp on kasvanud ja veelgi rahvusvahelisemaks muutunud, mis on minu meelest lihtsalt suurepärane, sest Eestis pole just kuigi palju võimalusi nii paljude eri rahvuste esindajatega kokku puutuda.

Siin me siis oleme kõigist maailma nurkadest Salamanca raekojaplatsile kokku tulnud

Aga nüüd olen ma suure dilemma ees: sellel nädalal on viimane võimalus esitada stipendiumi pikendamise taotlust järgmiseks õppeaastaks ja ma ei suuda otsustada, kas tahan siia veel edasi jääda ja kui kauaks jne. Nii et mõelge mu peale. Muidugi ei sõltu see pikendamine kuigi palju minust, vaid tähtsast komisjonist Hispaania Välisministeeriumis, aga ma peaksin vähemalt oma tahtmises kindel olema. Et kui see võimalus avaneb, siis see vastu võtta ja kui mitte, siis heal meelel Eestis oma elu jätkata.

P.S. Täiendasin eelmisi postitusi fotodega, mida olen siit-sealt kokku korjanud. Nii muutub mu jutt pisut usutavamaks ;) Ikkagi pildiline tõendusmaterjal juures.

Kuues jagu

No nii, kui palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui ma siin viimati kirjutasin! Olin laisk ja tõin endale ettekäändeks arvuti ja interneti puudumise. Nüüd ma seda enam teha ei saa, sest ostsin endale läpaka ja kasutan (patuga pooleks) naabri salasõnastamata wifit. Nii palju on vahepeal juhtunud, et seda ei mahutaks ka raamatud, aga lühidalt kokku võttes on lugu järgmine.

Tartu totside külaskäik

Nad saabusid jõuluõhtul hilja mind rõõmustama - Liis, väike Mari-Liis ja Tiina - ja tõid kaasa kinke ja tervitusi ja pilli, udi nimelt, mida ma nüüd vahel usinamalt, vahel laisemalt harjutan. Veetsime Salamancas tervelt 4 tegevusrohket päeva. Turismi kõrval esinesime näiteks kiriku jõulupeol flöödi, laulu ja klaveriga.

Ja siis suundusime Lõuna-Hispaaniasse, kus tuuritasime tervelt 10 pikka päeva. Tegime Andaluusias suure tiiru: Córdobas, kus on maailma huvitavaim moshee-katedraal ja armas valge vanalinn; Sevillas, mille labürindi-laadses vanalinnas me aina ära eksisime ja kus tuli ka uus aasta; Cádizis, mis võlus mere ja palmidega, seal oli ka rõõmus kohtumine kaasmaalastega: Lauri, Lisanna ja Co-ga; mööda Atlandi ookeani rannikut suundusime Tarifasse ehk Hispaania lõunatippu, kus ookeanist saab Vahemeri ja kust paistab Aafrika (teel nägime fantastilist laintemängu vastu kaljusid); lipsasime läbi Gibraltarilt, kus ronisime kõrgele kaljule ja kohtusime ahvipoistega; Málagas vaatasime kolmekuningapäeva rongkäiku ja lõpuks jõudsime Granadasse, kus vaatasime mauride viimast kantsi Alhambrat.














Proovisime ära ka Hospitality Clubi külalislahkuse, mida pakkusid kohtunik Carlos, Nigeeriast pärit Rashed ja üliõpilane Juan, kellel on ka rate.ee-s konto, kuigi ta sealt midagi aru ei saa :D! Mõelda vaid, et leidub inimesi, kellele helistad 1-2 päeva ette ja palud öömaja 4-le võhivõõrale ja nad on valmis sind vastu võtma! See tuleb kellelegi tagasi teha!