Teine jagu

Üks Salamanca vanalinna paljudest siseõuedest, mis mulle hirmsasti meeldivad!

Nüüd olen ma siis juba 3 nädalat Salamancas viibinud. Kuna mu esimene koolipäev oli alles eile, siis esimesed nädalad kulgesid vabana (peaaegu) igasugustest kohustustest. Mis ma siis kõik see aeg teinud olen? Noh, igasuguseid asju. Näiteks käisin tutvumas Hispaania ametivõimude suutmatuse-tahtmatusega mõistlikult asju ajada. Lugu on järgmine: need, kes üle 6 kuu Hispaanias viibivad, peavad endale tegema NIE ehk välismaalase numbri ja mingi residendi tunnistuse. Olin juba internetist uurinud, et selleks peab minema poltseijaoskonda, aga hästi vara, sest ukse taga on pikk järjekord. Läksingi siis ja oligi pikk saba. Asusin siis selle lõppu (minu ees oli oma 60 inimest) ja seisin seal oma kolmveerand tundi. Siis tuli üks vunts välja ja arvas, et millegipärast just minust läheb see piir, kust alates sellel päeval enam ei teenindata. Ütles, et tulge esmaspäeval kell 8 jälle :)
Ega's midagi, esmaspäeval olin jälle platsis. Sain siis lõpuks järjekorranumbri (nagu pangas). Kena oli vähemalt see, et öeldi, kui kaua umbkaudu oodata tuleb, nii et vahepeal võis minna linna peale kohvi jooma. Kui siis nii kolme tunni pärast minu järjekord kätte jõudis, ütles ametnikutädi, et oi, sa oled ju Euroopa Liidust, et polekski vaja olnud siin oodata, oleksid võinud kohe oma paberitega kõrvalkabinetti minna ja asi korras. Kusjuures olin enne spetsiaalselt selle vuntsi käest küsinud, et mis ma tegema pean ja nii ja naa. Vot sulle siis. Algul olin ikka pahane küll, aga pärast mõtlesin, et pole mõtet vihastada – see on kultuuriline eripära ja sellega tuleb lihtsalt harjuda. Siin lihtsalt ei käi kõik asjad nii kiiresti, konkreetselt ja tõhusalt nagu oled harjunud. Näiteks pangakaart, mida käisin ka juba 2 nädalat tagasi taotlemas, pole ikka veel saabunud. Nii et tuleb sügavalt sisse ja siis jälle välja hingata ja asja rahulikult võtta.

Aga muidu olen järjekindlalt ja süstemaatiliselt tutvunud linna vaatamisväärsustega nagu tubli turist kunagi, kaart ja linna tutvustav raamatuke näpus. Olen juba peaaegu kõik ära näinud ja linna risti-põiki läbi käinud. Ainult mõned tasulised kohad on veel vaatamata.

Avastasin ühes vanalinna ägedamas majas linnaraamatukogu, kust saab igasuguseid toredaid raamatuid, plaate ja DVDsid laenutada (viimaste mängimiseks puudub mul hetkel kahjuks tehnika). Lugesin juba läbi Tolkieni „Kääbiku“ (inglise keeles, kuigi siin on hispaaniakeelne ka olemas, aga mõttekam on ikka originaalkeeles lugeda) ja nüüd ootab järge „The lord of the rings“.

Ja mis tore avastus – selles samas ilusas raamatukogus on oktoobris 3 vanamuusikakontserti ja veel tasuta! Üks oli juba ära ja mulle väga meeldis. Oli üks ansambel, kus olid ud, vioola, harf, trummid (kõikvõimalikud) ja laul. Nad mängivad Hispaania ja Portugali keskaegset muusikat, mõni lugu tundus tuttavgi. Igatahes elamus garanteeritud.

Eelmisel nädalal läks elu veelgi põnevamaks. Mul käisid külas Laur (Tallinnast) ja Lisanna (kes õpib praegu Madridis). Nad olid ühe öö minu juures (magasid elutoa sohvadel, mis olid nende jaoks vist küll liiga lühikesed, aga nad ei nurisenud ka). Käisime siis linna peal müttamas ja vaatasime, mida vaadata andis. Muuseas käisime ühel Hiina antiikkunsti näitusel, mis oli päris huvitav. Vahepeal, kui siesta aeg kätte jõudis, lebotasime katedraali esisel muruplatsil ja lasime päikesel end soojendada. Siin on praegu väga ilusad ilmad olnud koguaeg. Hommikuti ja õhtuti on jahe, aga päeval on ikka 20-22 kraadi. Sellele vaatamata olen suutnud endale korraliku nohu hankida.

Ja eelmisel nädalavahetusel käisin kiriku väljasõidul Madridi lähistel. Nimelt tähistavad nad oma 75. aastapäeva ja sel puhul siis ka koguduse väljasõit. Koht, kus see toimus, oli väga-väga ilus –
laagrikeskuses mägede vahel ja seal kasvas hästi palju mände. Sellest ka koha nimi – Pinos Reales, mis tähendab Kuninglikud Männid. Seal toimusid siis piiblitunnid, arutelugrupid ja sporti sai ka teha – võrkpalli mängida ja kanuuga sõita, mis oli tõesti väga tore! Ja vahepeal oli vaba aega ka, mina kasutasin seda männi all „Kääbiku“ lugemiseks. Mul on selle laagri üle väga hea meel, sest see aitas mul inimestega palju kiiremini ja kergemini tuttavaks saada, kui see oleks olnud võimalik pühapäeviti kirikus.

Ja siis sain ma veel tuttavaks ingliga, kelle nimi on Arantxa. Ta on tegelikult hispaanlanna, kes näeb välja nagu soomlane, sest ta ema on soomlane, kes elab juba 36 aastat Hispaanias, ja isa hispaanlane. Aga naljakas on see, et tavaliselt soomlased teavad Eestist palju, aga tema mitte eriti ja soome keelt oskab ta väga vähe. Kohe algusest peale võttis ta mu oma tiiva alla. Tema autoga sain laagrisse ja tagasi ja ta aitas mul sisse elada ja oli igati toeks. Leidsime, et meil on igasuguseid ühiseid huvisid võrkpallist capoeirani. Ja lisaks lubas ta minu kasutusse anda ühe paljudest nende perele kuuluvatest jalgratastest, mille üle mul on ütlemata hea meel, sest mõtlesin, et oleks tore siin linna ümbruses vahel ringi sõita ja ka rattaga koolis käia (jala lähen sinna u 20 minutit, mis pole muidugi ka teab mis kaua, aga olen Tartus nii harjunud rattaga liikuma, et tunnen sellest siin puudust). Pealegi, kui tahan hakata trennis ka käima, siis vähendab see kõvasti jalavaeva.

Nüüd on lust ja lillepidu kahjuks otsas, sest eilsest olen ju koolilaps ja see tähendab esmaspäevast reedeni loengutes istumist. Õnneks on loengud ainult pool päeva ja järjest, st et mingeid auke vahel ei ole. Aga konks on selles, et nad toimuvad õhtupoole, kas siis 4st 6ni, 7ni, 8ni või 9ni vastavalt päevale. Nii et ühest küljest on tore, et hommikul saab magada (kuigi ideaalis tõuseks ma vara), aga teisest küljest tundub päev kuidagi lühem, kui magad 10-11ni ja siis terve õhtupoolik on kinni. No mis seal ikka. Harjumise asi.

Järgmine jagu järgmisel korral!

Esimene jagu

Siin me oleme! Palverändurid, kes jõudsid just Prantsusmaalt Hispaaniasse, Navarasse.

Tere, sõbrad! Kirjutan teile Hispaaniast. Kõigepealt natuke palverännumuljeid. Alustasime kõndimist Santiago de Compostela poole kolmapäeva, 19. septembri varahommikul St. Jean Pied de Portist, mis asub Edela-Prantsusmaal Hispaania piiri lähedal. Sinna jõudsime igaüks isekandist – mina Madridist, Mari-Liis ja Kadri Barcelonast ja Mati Prantsusmaalt. Kohtusimegi nimetatud väikeses ja ilusas linnakeses ja alustasime teed Santiago de Compostela poole, kuhu on nii 800 km.

Keskmine käimisnorm päevas oli u 23 km. Esimesed 2 päeva läksid minu jaoks lauldes ja lennates, sest mingeid füüsilisi vaevusi ei ilmnenud, küll aga Mari-Liisil, kellel tekkisid varvaste otsa villid, ja eks tal ja Matil oli minu ja Kadriga võrreldes ka palju suurem koorem kanda – tervelt 14-kilone seljakott (meil aga u 7 kg).
Maastik oli esimestel päevadel mägine ja väga ilus. Nägime pea kohal kotkaid lendamas ja igal mäeküljel oli suurel hulgal lambukesi rohtu söömas. Tõeline pastoraalidüll.

Mõne päeva pärast jõudsime tasasemale alale, kus siiski ka künkad ei puudunud. Silma hakkas keksaegsete sildade rohkus. Siis aga jõudsime lausa paradiisi – kõik teeäärsed olid söödavat täis: kõigepealt tohutul hulgal põldmarju, mis nägid välja täpselt nagu Eestis, aga olid hoopis magusama maitsega, siis avastasime mandlipuud ja kreekapähklipuud ning kõige lõpuks tulid viinamarjaväljad, kus ootasid meid ilusad küpsed, magusad, mahlased ja mingi ainega pritsitud viinamarjad, mis maitsesid ülihästi, aga tekitasid vähemalt minul käsivartele sügelevaid kuplasid :(

Kaanani maakuulajad

Tavaline rännupäev nägi välja nii, et hommikul kell 6.30-7.00 äratus, asjad kokku, hommikukohv mõnes saiapoes (kui leidus) ja teele. Nii vara ei oleks me vabatahtlikult vist siiski tõusnud, aga selleks sundis palverändurite ööbimiskohtades kehtiv kord, mis nägi ette, et kõik rändurid oleksid hiljemalt kell 8 lahkunud. Siis kõndisime nii 10 km jutti, tegime puhkepausi, sõime midagi ja edasi.










Teel kohtasime palju teisi palverändureid, kellest suur osa – üllatus-üllatus! – olid pensionärid, aga väga kõbusad, sest nad kõndisid vähemalt sama palju kui meie, kui mitte rohkem, ja samas nägid tohutult reipad välja. Jõudsime järgmisse ööbimiskohta tavaliselt õhtupoolikul nii 5-6 ajal, otsisime öömaja välja, pesime, puhkasime ja sõime õhtust kas mõnes söögikohas või kui öömajas oli köök, siis tegime ise süüa.


Nii 5 käimispäeva järel hakkasin tundma, et mul on puusaliiges ja sain natuke aimu, kuidas vanad haigete liigestega inimesed end päevast päeva tunnevad. 7. päeval, mis oli minu, Kadri ja Mari-Liisi jaoks ühtlasi viimane käimispäev, tegime kõige pikema distantsi – 28 km. Oli ikka väsitav küll. Viimased 10 km olid rohkem nagu loivamise moodi ja paljude puhkepausidega. Siis jõudsime lõpuks Logroňosse, kus rännak meie kolme jaoks lõppes, Mati aga jätkas üksi Santiago suunas.

Lonkisime niisama ringi, kaesime vanalinna, istusime kohvikus ja äkki oli nii tühi tunne sees, nagu enam polekski mingit eesmärki, mille poole püüelda. Sest viimased 7 päeva oli meie ainus siht olnud käia teatud hulk kilomeetreid päevas ja jõuda järgmisse ööbimiskohta.

Logroñost sõitsime veel 100 km kaugusele Burgosesse, kus oli ilmatu uhke katedraal ja Hispaania rahvuseepose kangelase Cidi teemaline näitus, kust ma lihtsalt läbi jooksin, kuna kiirustasin Madridi bussi peale. Hängisin siis päälinnas ka ja sain muuseas teada, et stipendiumiasutus annab raha alles 15. oktoobtril :(

No ja siis lõpuks, eelmisel neljapäeval saabusingi oma uude kodulinna – Salamancasse. Tegin kohe esimesel õhtul jalutuskäigu vanalinnas, mis oli – mis seal salata – uhke küll. Ikkagi maailma kultuuripärandi nimistus. Eriti efektne oligi see just pimedas ja valgustatuna.

Minu esialgseks elukohaks sai üks hostel, kus lootsin veeta mitte rohkem kui 2 ööd, aga korteriotsingud venisid oodatust pikemaks, nii et sobiva toa leidsin alles 4 päeva pärast. See asub küll ülikoolist suht kaugel, aga on see-eest väga odav. Terve eilse ja tänase päeva olen tegelenud lahtipakkimise, koristamise ja toa hubasemaks muutmisega, mis on päris häid tulemusi andnud :)
Minu korterikaaslasteks on Laura ja Jesus (!) Hispaaniast ja Igor Ukrainast. Tunduvad täitsa ok olevat. See on mul siis esimest korda elus võõraste inimestega korterit jagada, aga ega ükski kogemus mööda külgi maha ei jookse, arvan ma.

Meie kursus pole veel alanud (paljudel teistel erialadel küll). Kui käisin välisüliõpilastalituses uurimas, et mis ma tegema pean, et nt üliõpilaspiletit saada jne, siis seal ei teadnud keegi mitte midagi (Hispaanias ei pane see sugugi imestama). Ootan siis nüüd kannatamatult 17. oktoobrit – oma esimest koolipäeva.

Pühapäeval käisin juba kirikus ka. Leidsin internetist ühe evangeelse koguduse aadressi ja läksin vaatama. Väga tore oli. Juba ukse peal küsiti, kas olen 1. korda ja siis veel nime ja päritolu. Mõtlesin, et huvitav-huvitav, milleks neid viimaseid, aga see selgus teenistuse lõpus, kui pastor teatas kogudusele, et täna on meile külla tulnud sellised ja sellised uued inimesed ja siis mainis ka nime ja päritoluriiki ja soovis tere tulemast. See jättis igatahes väga sooja mulje.
See kogudus tundub olevat üsna rahvusvaheline, sest minuga tulid juttu ajama inimesed Soomest, Ukrainast, Jaapanist ja Dominikaani vabariigist. Muidugi on seal ka hispaanlasi ja ladina-ameeriklasi. Väga soe tunne tekkis ka siis, kui sai laulda vanu tuttavaid laule, mis sest, et hispaania keeles.

See ongi esimene lühike (minu kohta tegelikult ikka ülipikk) ülevaade minu senistest tegemistest Hispaanias.

Loodan, et teil läheb hästi.