Hispaania lumi

Täna nägin lõpuks ka lume ära :) Aga katsuda ei saanud. Ainult autoaknast vaadata ja pildistada. Nimelt sõitsime ühte külla Ávila lähedal, siit umbes 100 km kaugusel, kus toimus ühe luulekonkursi autasustamisüritus ja meil Marceloga oli sinna ka asja, sest tema sai eripreemia puude eest, nali, tegelt kohaliku luuletaja tsiteerimise eest oma luules. Nojah, ja siis mägedest läbi sõites oligi lumi maas ja hobused ja lehmad otsisid selle alt rohtu. Loodetavasti on neil kabjad ja sõrad külma- ja libisemiskindlad. Ávilas (see on see 2 km müüriga linn, kus ma olen juba korduvalt käinud) olid tänavad jääs ja sai liugu lasta :) Aga samas oli ka kukkumisoht, nagu ikka libedaga. Meil juhtus ka.





Seal külas, kuhu me läksime (Burgohondo), oli pärast luuleüritust talviselt külm vabaõhuüritus, kus tantsisid kohalikud rahvatantsijad. Neid oli tore vaadata küll. Ja pärast anti ka sinki, juustu ja veini, ikka vabas õhus, nii et sõrmed krampis. No kuidas sa niimoodi sööd. Aga tulime siiski toime.



Ja nüüd õhtul hakkas Salamancas ka lörtsi sadama ja homseks-ülehomseks lubab lund ka, nii et valmistun juba Eesti talveks. Tore :)

Eelmisel nädalal olin koguaeg luuleüritustel Venetsueela poeete kuulamas. Kõik nad olid omamoodi naljakad tegelased, igaühel oma väike kiiks küljes. Aga tegelesin lõputööga ka, ausõna.

Ja nüüd ainult kaks nädalat ongi jäänud. Jess. Tahan koju.

Sügis Salamancas

Mari-Liis siin avaldas arvamust, et peaksin siia midagi kirjutama. No miks ka mitte. Olen ju juba kolmandat kuud Hispaanias, esimese neist veetsin palverännates Santanderist Santiago de Compostelasse (mis vääriks täitsa omaette peatükki, aga selle kirjutamisega olen vist juba lootusetult hiljaks jäänud, sest muljed on juba tuhmunud, kahjuks) ja 2 viimast Salamancas.
Pole siia midagi kirjutanud, sest arvasin, et pole midagi erilist kirjutada. Jah, võrreldes eelmise õppeaastaga on nüüdne siinolemine palju rutiinsem ja sündmustevaesem, pole enam külalistehorde ega erilist ringirändamist. Eks seekord saigi siia tuldud asjalikul eesmärgil - otsida materjali lõputöö jaoks ja seda ka otsast kirjutama hakata. Aga päevad ja kuud muudkui mööduvad täiesti märkamatult ja nüüd ongi ainult 1 kuu veel jäänud (saabun Eestisse juba 17. detsembril), aga tehtud, mis siin ikka keerutada, on ikka suht vähe :( Aga vähemalt mõtlesin välja kavala plaani, et ühildan 2 magistritööd - hispaania keele õpetamise ja tõlke oma - ja saan 1 teemaga 2 kraadi kätte.

Aga tegelikult on ikka palju huvitavat ka olnud. Kõigepealt käisin lõpuks ära Toledos, kuhu ammu olin tahtnud minna ja oli tore küll - ilus vanalinn, kus mälestused kolmest Hispaania kultuurist - kristlaste, moslemite ja juutide omast kõik kõrvuti. Väga ilusa mulje jättis üks sünagoog-muuseum oma lae-ja seinanikerdustega. Ja väga meeldis vanade käsikirjade näitus, kus oli muuhulgas välja pandud ka üks araabiakeelne uus testament:


Ja linn ise asus mäe otsas, mille jalamil voolas jõgi ja selle kaldal olid uhked kaljud.


Aga muidu olen ikka koguaeg Salamancas, kus otse loomulikult on kohutavalt palju välisüliõpilasi, nagu ikka. Sel õppeaastal on meie üliõpilaste piibligrupis inimesi Ungarist, Inglismaalt, Dominikaani vabariigist, Mehhikost, Kolumbiast, Venetsueelast, USAst, Austriast, rääkimata Tsiilist ja Eestist :)

Ja siis kutsutakse meid kogu aeg lõunasöökidele inimeste koju. Põhiliselt on kutsujateks abielupaarid kirikust. Ja ikka on nii, et lauas istub nt 10 inimest 10st eri rahvusest. Tore ikka küll. Mis võiks veel rikastavam olla.

Siis oli meil veel kristlike üliõpilaste õhtusöök, kus igaüks tõi mingit oma maa sööki kaasa. Ma tegin eesti kaerahelbeküpsiseid (mis oleks peaaegu ära kõrbend), aga tulid muidu väga hästi välja. Tulemuseks oli hästi palju sööki hästi paljudest eri maadest :)

Muidu on Hispaania nagu Hispaania ikka. See ei ole üldse mitte see Hispaania, mida eestlased ette kujutavad. SIIN EI OLE SOE. SIIN ON KÜLM. TOAS KA. KOGU AEG. Aga see vahe on, et tänavatel pole pori, ilmselt sellepärast, et siin sajab vähe. Või ma ei teagi, miks. Siit küsimus - miks on Eestis nii palju pori? Mõelge sellele.

Kultuuriüritustele satun ka pidevalt, põhiliselt raamatuesitlustele, näituste avamistele ja luulelugemistele. Eriti viimastele, teadagi miks. Ühel korral juhtus nii, et ühe luuletuse ette loeti eestikeelne pühendus "minu Eesti lill" hispaania keele aksendiga ja sellest saime aru ainult mina ja lugeja. Ma ei suutnud naeruturtsatust tagasi hoida.

Ja siis eile käisime ühe neegrionu kontserdil, kes mängis oma jazztrioga klaverit ja oli väga muhe, nagu neegrionud ikka.

Rohkem nagu ei oskagi midagi rääkida. Mõtted on juba rohkem jõuludeveetmisel Eestis ja jaanuarikuisel Tsiili-reisil. Ja sellel, mis edasi saab. Noh, et kui märtsist jälle Eestis olen, et siis peab hakkama tööd otsima ja omaette elama kolima ja selliseid asju. Ja muidugi vanamuusikaga tegelema. Ja klaverimänguga. On, mida oodata. Aga seni tuleb ikka tänases päevas elada ja sündmustest mitte liialt ette rutata. Olge tublid.