Üheteistkümnes jagu

Uhhuu! Käisin jälle Portugalis, juba kolmandat korda, sest nüüd on ju palju vaba aega ja Riin ja Kadri käisid külas, sellepärast läksingi, nendega koos.

Seal on ikka palju huvitavat näha, kuigi ma arvan, et igal pool on midagi vaadata, ükskõik kus maal. See oli rohkem selline kultuuriturism, mis me tegime, sest vaatasime palju vanu kloostreid ja kindluseid ja kirikuid ja mere ääres käisime ka, biitsil, aa ja siis veel ühtedes koobastes, kus nägi stalaktiite (karstikoopa laest rippuv jääpurikataoline, torujas või narmasjas tilkekivi, vott).

Terve nädala olime seal, isegi rohkem - 8 päeva. Öömaja leidmine oli ülilihtne ja hea oli ka see, et päris odavalt sai toa alati. Ühes linnas tuli üks tädi ise meie juurde küsima, et kas otsime öömaja ja viis meid oma koju ööbima, küsis aind 10 euri selle eest.

Portugalis on väga stiilsed vanainimesed. Üldse on nii, et vahemeremaades elavad inimesed kauem, eriti mehed, sest nad ei joo nii palju ja elavad stressivabamalt, sest ei pea tingimata hullud tegijad olema, nagu Eestis. Igaüks nokitseb vaikselt tööd teha ja ei tee suurt numbrit, kui hullu pappi ei teeni. Ja kliima soosib ka seda, et vanainimesed käivad rohkem väljas. Alati võib näha nii vanasid naisi käe alt kinni hoides jalutamas kui lobisevaid või kaarte mängivaid vanameeste gruppe. Ja vanamehi näeb kolm korda rohkem kui Eestis, sest seal surevad nad kõik nii vara ära ja järele jäävad ainult vanad naised.
Ühes linnas nimega Nazaré oli üks eriti tore vanatädi, kes müüs lauldes ja tantsides kuivatatud puuvilju ja oli riietatud kohaliku traditsiooni kohaselt.


Veel mõned pildimeenutused:

Batalha klooster

Tore paks ja karvane notsu stalaktiidikoobaste lähedal

Stalaktiidid ise

Ostsin toreda tutimütsi ja jõudmata talve tulekut ära oodata hakkasin seda kohe kandma

Lemmiklinn Óbidos

Atlandi ookean jättis ka küllaltki sümpaatse mulje

Mida vanasti tehti härgade ja kalameestega, tehakse tänapäeval traktori ja turistidega

Mauride kindluse vallutamine Sintras

Tuleb välja, et maurid olid tegelikult soomlased :)

Päälinna trammibuss katedraaliga

Fado-tädil oli stiili (fado - portugali traditsiooniline kurvatooniline laul)

No nii, sellega on siis korras.

P.S. Ostsin lennupileti kodumaale juba ära! Teatan pidulikult, et saabun 1. juulil.

Kümnes jagu

Juhhuuu! Täna oli viimane koolipäev ja nüüd on vabadus! Viimasel ajal oli hirmus palju koolitöid vaja teha, nii et juba tüdimus kippus peale, aga tegelikult pole siin nuriseda midagi, sest terve aasta jooksul on meil ainult üks eksam olnud ja põhiline nõue oli, et pead loengutes kohal käima. Aga nüüd on see kõik lõppenud. Mõnes mõtte jälle kahju ka, sest järsku polegi enam loenguid ja kursakaaslasi ka enam palju ei näe. Ja muidugi jääb veel suurim väljakutse - kirjutada valmis magistritöö, mis tundub kohutavalt suur ülesanne, aga aega on õnneks terve aasta, kuigi nagu elu on näidanud, kipub aasta sellistes olukordades väga kiiresti ja märkamatult mööduma. Loodame siiski parimat.
Aga kooliaasta lõppes ka ilusti - piduliku õhtusöögiga peenes restoranis, kus saime maitsta head ja paremat ja kuulata mõnd naljaga pooleks pidulikku lahkumiskõnet.

Siin ka üks pildimeenutus tänasest viimasest koolipäevast (pool kursust puudub, sest hakkasid juba varem puhkusega pihta)


Käisin ka vahepeal natuke Salamanca ümbruses ringi, näiteks linnakeses nimega Tordesillas, mis on kuulus selle poolest, et seal sõlmiti 1494. aastal Tordesillase leping, millega jagati Uus Maailm Hispaania ja Portugali vahel. Ja samuti hoiti seal 16. sajandil ühes kloostris vangis Hispaania kuningannat Juana la Locat (Juana Hull), keda ei saanud valitseda lasta.

Seal meeldisid mulle väga vanad, 15.-16. sajandist pärit maakaardid, mis olid illustreeritud ja puha. Näiteks üks selline:



Ja siis üks loss oli ka seal tore:



Siis käisin veel ühes teises linnas hästi Portugali piiri lähedal, mille nimi on Ciudad Rodrigo. Seal oli jälle tore, sest linna ümber oli ilus vana müür ja vanalinn oli hästi väike ja kompaktne. Ja terve linnamüür oli täis punaseid moone. See päev, kui me seal käisime, oli esimene tõeliselt palav päev sellel aastal. Nii palav, et otsisime ainult varju. Juba hakkan aru saama, miks lõunamaalastele meeldib päise päeva ajal suletud aknaluukidega pimedas toas istuda ja miks neile päike ei meeldi.


Eelmisel nädalavahetusel oli maipühade paus, mis kestis tervelt neli pikka päeva ja jälle oli võimalus linnast välja saada - käisime vanas heas Prantuse mäestikus, kus oli ilu palju. Kõige toredamad on seal väikesed külakesed, kus on hästi palju vanainimesi, kes istuvad päev otsa tänava ääres ja uudistavad möödakäijaid, nagu väikesed lapsed. Kõige kõrgema tipu otsas oli veel lund, kuigi allpool oli juba suur suvi.
Seekord oli meil parem auto, mis sai nimeks "Hunt", sest ta oli must ja kiire. Autoga on selles mõttes tore reisida, et saad seal näiteks ööbida ka, nii et ta on ühtaegu nii liikumisvahend kui ka kodu.

Aga üks pilt räägib alati rohkem kui 1000 sõna, nii et...










Ükspäev oli meil siin evangeelsete üliõpilaste luule- ja muusikaõhtu ja seal kõlas ka eesti keel minu esituses :) Nimelt lugesime lõigu ülemalaulust kuues keeles - portugali, saksa, araabia, inglise, prantsuse ja EESTI keeles. Selline tore seik.

Ja unenägudest veel niipalju, et viimasel ajal olen hakanud unes nägema ka siinseid inimesi, aga tegevuspaik on enamasti ikka Eesti, nii et kodumaa on ikka sügaval südames.