Kaheteistkümnes ja ühtlasi viimane jagu (selleks korraks)

Ongi kätte jõudnud minu viimane nädal Salamancas, see tähendab sellel õppeaastal. Aga ma tulen siia sügisel tagasi kolmeks kuuks, sest sain stipendiumi pikendust, nii et see pole lõplik lahkumine. Aga ega ma väga kurb ei ole siit ära minnes, sest kodu ju ootab! Eesti suvi! Siin on ka suvi, aga see pole ikka see... Nii et varsti-varsti.

Muidu kasutan ma viimast kuud siin enda harimiseks - käin Hispaania ajaloo ja kirjanduse loengutes koos teiste välisüliõpilastega ja üritan ka natuke tööd teha - toimetan ühte tõlketeksti.
Ja siis reisisin veel viimast korda - Roomas nimelt, igaveses linnas. Olin seal 3 päeva, mis on natuke vähe, et kõike huvitavat ära näha, aga noh, midagi ikka nägin :) Põhiline, mis meelde jäi, oli suur palavus, mis seal valitses, ikka oma 35 kraadi koguaeg, öösel ka jahedam suurt polnud, tähendab oli küll, aga magada ei saanud ikkagi, sest nii soe oli. Ja üllatus-üllatus - me polnudki ainukesed turistid :D Teised tahtsid ka millegipärast Roomat näha, eriti ameeriklased ja soomlased.

Üldmulje oli, et Rooma on lahe linn, seal on nii palju kultuurikihte ühes kohas kõrvuti koos - Vana-Rooma, keskaeg, renessanss, barokk. Ja kõige rohkem meeldisid mulle männid.

San Clemente

Inimkuju ja monumendid

Vana-Rooma männiga

Püha Peeter väljast...

... ja seest...

... ja ülevalt

Pühakud taevaserval

Kristus Võitja

Foorum

Ja viimasel õhtul saime ühel linnaväljakul ootamatult osa suvealguse etendusest:



Kohtumiseni kodumaal :)

Üheteistkümnes jagu

Uhhuu! Käisin jälle Portugalis, juba kolmandat korda, sest nüüd on ju palju vaba aega ja Riin ja Kadri käisid külas, sellepärast läksingi, nendega koos.

Seal on ikka palju huvitavat näha, kuigi ma arvan, et igal pool on midagi vaadata, ükskõik kus maal. See oli rohkem selline kultuuriturism, mis me tegime, sest vaatasime palju vanu kloostreid ja kindluseid ja kirikuid ja mere ääres käisime ka, biitsil, aa ja siis veel ühtedes koobastes, kus nägi stalaktiite (karstikoopa laest rippuv jääpurikataoline, torujas või narmasjas tilkekivi, vott).

Terve nädala olime seal, isegi rohkem - 8 päeva. Öömaja leidmine oli ülilihtne ja hea oli ka see, et päris odavalt sai toa alati. Ühes linnas tuli üks tädi ise meie juurde küsima, et kas otsime öömaja ja viis meid oma koju ööbima, küsis aind 10 euri selle eest.

Portugalis on väga stiilsed vanainimesed. Üldse on nii, et vahemeremaades elavad inimesed kauem, eriti mehed, sest nad ei joo nii palju ja elavad stressivabamalt, sest ei pea tingimata hullud tegijad olema, nagu Eestis. Igaüks nokitseb vaikselt tööd teha ja ei tee suurt numbrit, kui hullu pappi ei teeni. Ja kliima soosib ka seda, et vanainimesed käivad rohkem väljas. Alati võib näha nii vanasid naisi käe alt kinni hoides jalutamas kui lobisevaid või kaarte mängivaid vanameeste gruppe. Ja vanamehi näeb kolm korda rohkem kui Eestis, sest seal surevad nad kõik nii vara ära ja järele jäävad ainult vanad naised.
Ühes linnas nimega Nazaré oli üks eriti tore vanatädi, kes müüs lauldes ja tantsides kuivatatud puuvilju ja oli riietatud kohaliku traditsiooni kohaselt.


Veel mõned pildimeenutused:

Batalha klooster

Tore paks ja karvane notsu stalaktiidikoobaste lähedal

Stalaktiidid ise

Ostsin toreda tutimütsi ja jõudmata talve tulekut ära oodata hakkasin seda kohe kandma

Lemmiklinn Óbidos

Atlandi ookean jättis ka küllaltki sümpaatse mulje

Mida vanasti tehti härgade ja kalameestega, tehakse tänapäeval traktori ja turistidega

Mauride kindluse vallutamine Sintras

Tuleb välja, et maurid olid tegelikult soomlased :)

Päälinna trammibuss katedraaliga

Fado-tädil oli stiili (fado - portugali traditsiooniline kurvatooniline laul)

No nii, sellega on siis korras.

P.S. Ostsin lennupileti kodumaale juba ära! Teatan pidulikult, et saabun 1. juulil.

Kümnes jagu

Juhhuuu! Täna oli viimane koolipäev ja nüüd on vabadus! Viimasel ajal oli hirmus palju koolitöid vaja teha, nii et juba tüdimus kippus peale, aga tegelikult pole siin nuriseda midagi, sest terve aasta jooksul on meil ainult üks eksam olnud ja põhiline nõue oli, et pead loengutes kohal käima. Aga nüüd on see kõik lõppenud. Mõnes mõtte jälle kahju ka, sest järsku polegi enam loenguid ja kursakaaslasi ka enam palju ei näe. Ja muidugi jääb veel suurim väljakutse - kirjutada valmis magistritöö, mis tundub kohutavalt suur ülesanne, aga aega on õnneks terve aasta, kuigi nagu elu on näidanud, kipub aasta sellistes olukordades väga kiiresti ja märkamatult mööduma. Loodame siiski parimat.
Aga kooliaasta lõppes ka ilusti - piduliku õhtusöögiga peenes restoranis, kus saime maitsta head ja paremat ja kuulata mõnd naljaga pooleks pidulikku lahkumiskõnet.

Siin ka üks pildimeenutus tänasest viimasest koolipäevast (pool kursust puudub, sest hakkasid juba varem puhkusega pihta)


Käisin ka vahepeal natuke Salamanca ümbruses ringi, näiteks linnakeses nimega Tordesillas, mis on kuulus selle poolest, et seal sõlmiti 1494. aastal Tordesillase leping, millega jagati Uus Maailm Hispaania ja Portugali vahel. Ja samuti hoiti seal 16. sajandil ühes kloostris vangis Hispaania kuningannat Juana la Locat (Juana Hull), keda ei saanud valitseda lasta.

Seal meeldisid mulle väga vanad, 15.-16. sajandist pärit maakaardid, mis olid illustreeritud ja puha. Näiteks üks selline:



Ja siis üks loss oli ka seal tore:



Siis käisin veel ühes teises linnas hästi Portugali piiri lähedal, mille nimi on Ciudad Rodrigo. Seal oli jälle tore, sest linna ümber oli ilus vana müür ja vanalinn oli hästi väike ja kompaktne. Ja terve linnamüür oli täis punaseid moone. See päev, kui me seal käisime, oli esimene tõeliselt palav päev sellel aastal. Nii palav, et otsisime ainult varju. Juba hakkan aru saama, miks lõunamaalastele meeldib päise päeva ajal suletud aknaluukidega pimedas toas istuda ja miks neile päike ei meeldi.


Eelmisel nädalavahetusel oli maipühade paus, mis kestis tervelt neli pikka päeva ja jälle oli võimalus linnast välja saada - käisime vanas heas Prantuse mäestikus, kus oli ilu palju. Kõige toredamad on seal väikesed külakesed, kus on hästi palju vanainimesi, kes istuvad päev otsa tänava ääres ja uudistavad möödakäijaid, nagu väikesed lapsed. Kõige kõrgema tipu otsas oli veel lund, kuigi allpool oli juba suur suvi.
Seekord oli meil parem auto, mis sai nimeks "Hunt", sest ta oli must ja kiire. Autoga on selles mõttes tore reisida, et saad seal näiteks ööbida ka, nii et ta on ühtaegu nii liikumisvahend kui ka kodu.

Aga üks pilt räägib alati rohkem kui 1000 sõna, nii et...










Ükspäev oli meil siin evangeelsete üliõpilaste luule- ja muusikaõhtu ja seal kõlas ka eesti keel minu esituses :) Nimelt lugesime lõigu ülemalaulust kuues keeles - portugali, saksa, araabia, inglise, prantsuse ja EESTI keeles. Selline tore seik.

Ja unenägudest veel niipalju, et viimasel ajal olen hakanud unes nägema ka siinseid inimesi, aga tegevuspaik on enamasti ikka Eesti, nii et kodumaa on ikka sügaval südames.

Üheksas jagu

Minu väike onn mägedes :)

Viimased nädalad on jälle nii huvitavad olnud, et peab kõik kohe kirja panema, sest kui mitte, siis kipuvad muljed tuhmuma ja värskust kaotama, sest koguaeg tuleb uusi muljeid peale.

Kõigepealt üks huvitav seik - selgus, et ma polegi ainuke eestlane siin linnas (mida ma juba ammu kahtlustasin, sest alati on igal pool mõni eestlane) ja teada sain ma seda niimoodi, et üks meie piibligrupi inglise tüdruk teatas mulle ükskord, et tema tõlkeloengus käib üks eesti tüdruk. Ja selliselt, inglanna vahendusel, saame varsti selle eesti tüdrukuga kokku. Saab siis näha, mis

muljed temal siinsest elust on. Ja muidugi eesti keelt rääkida on ka ikka tore vahel, kuigi eelmisel nädalal tegin ma seda ohtralt, sest

Tartu Mari-Liis ja Kadri käisid külas! Nad tulid üle-eelmisel laupäeval Madridi, kuhu mina neile vastu läksin. Kui nad tulid, siis olid nad täitsa sama nägu, nagu enne, nii et mõned asjad siin elus ei muutu ;) Nojah, rõõm oli muidugi suur neid nähes ja muljetamist palju. Võtsime siis lennujaamast üüriauto, millega sõitsime minu linna Salamancasse. Kuna auto oli väike, roheline ja nõrk, siis sai ta kohe nimeks "Konn", mille ta oli täiesti ära teeninud. Aga vaatamata oma hädisusele eriti ülesmäkke sõitmisel teenis ta meid siiski ausalt lõpuni.

Hea nali oli see, et Mari-Liis ja Kadri, kes olid tulnud Hispaaniasse sooja suve otsima, said kohe saabumisõhtul lumesadu näha, nimelt teel Madridist Salamancasse, kus me siis suvekummidega 50-60ga edasi podistasime. Aga kohale jõudsime.

Pühapäeval oli Ülestõusmispüha ja meie tähistasime seda tähtsat sündmust koos suure rahvahulgaga raekojaplatsil kannatusnädala viimast ja kõige suurejoonelisemat protsessiooni jälgides, kohvikus käies ja vanalinnas jalutades.

Esmaspäeval suundusime ringreisile minu maakonna ehk Castilla y Leóni põhjaossa. Kõigepealt peatusime Leónis, linnas, kus vaatamisväärne oli ilus ja paljude kauniste värviliste vitraazhakendega katedraal ja Leonardo da Vinci leiutiste näitus.
Edasi suundusime Astorgasse - väiksemasse linna, kus hakkasime öömaja otsima ja leidsime "juhuslikult" ühe väga toreda koha: palverändurite varjupaiga. Kuigi me palverändurid ei olnud (enam), läksime ometi küsima, kas meile ehk siiski peavarju antakse. Majaperemeheks osutus ülilahke mees, kes end Matina tuvustas (täispikk nimi oli siiski Matías), ja kuulnud, et oleme endised palverändurid, oli nõus meid vastu võtma ja andis meile lausa eraldi toa. Ta läks oma lahkuses isegi nii kaugele, et näitas, kuidas voodit teha ja toaust hispaania noorukite vastu kindlustada: nimelt tuleb selleks prügikast ukse ette panna, et siis kolin meid hoiataks, kui keegi püüab sisse tulla :) Mina sel ööl väga hästi ei maganud, kuna kõrvaltoast kostis läbi seina kõva norskamist (nii tavaline heli sellistes ööbimiskohtades) ja meie kohal olevas oli kuulda iga sammu, mida Mati seal astus, sest tema põrand ehk meie lagi nagises kohutavalt kõvasti. Aga muidu oli seal ööbimine igati südamlik kogemus.

Järgmisel hommikul suundusime Astorgaga tutvuma. Seal nägime ilusat Antoni Gaudí kavandatud piiskopilossi, mis oli eriti ilus seestpoolt. Sattusin jutu peale ühe itaalia onuga, kes oli ka parajasti Hispaania ringreisi tegemas ja ta rääkis, et on pensionile jäänud advokaat ja et ta on maailmale elu jooksul 3 tiiru peale teinud, kõik mandrid läbi käinud, sealhulgas ka Venemaal ja Eestis. Huvitav igatahes. Astorgas oli ka üks väga magus koht - shokolaadimuuseum, kus nägime kakao-oa kaunu ja muud huvitavat ja lõpuks saime maitsta erineva kakao- ja suhkrusisaldusega shokolaade.

Meie järgmine sihtpunkt oli Rooma-aegne kullakaevandus Las Médulas, kus olid tohutult huvitav loodus - punased kaljud, mille sisse oli kunagi roomlaste poolt kulla kättesaamise eesmärgil palju käike uuristatud, millest nüüd olid paljud sisse langenud. Sealt jäi meile mälestuseks punane tolm saabastel ja püksisäärtel.

Seekord jäime ööbima Ponferradasse, kus leidsime hea odava hosteli koos õhtusöögiga. Järgmisel hommikul vaatasime templirüütlite kindlust, aga siis hakkas sadama ja see jätkus kuni õhtuni, nii et selle päeva veetsime autos ümber mägede sõites, aga tore oli see, et jõudsime otsaga naabermaakonda Galiciasse, kus tegime peatuse ja lõunasöögipausi. Meid teenindas paks ja lahke sööklatädi, tuues meile ette suure vaagnatäie ülihead salatit ja mahuka kausitäie maitsvat suppi. See jättis Galiciast väga hea mälestuse. Õhtuks aga jõudsime tagasi Salamancasse.

Neljapäeva veetsime Alba de Tormeses, väikses linnakeses 20 km kaugusel Salamancast, kus oli igati sümpaatne vanalinn koos Püha Teresa ja San Juan de la Cruzi reliikviatega ehk kuivanud kehaosadega. Päeva teine pool möödus vähem kultuurselt - shopates, eks tuleb sedagi vahel ette. Ilm oli ka pilvine ja...

Aga reedel ja laupäeval saabus suvi meie linna ja veetsime 2 ilusat päeva mägedes. Meiega ühines ka hea sõber Marcelo Tshiilist ja sõitsime oma "Konnaga" Prantsuse mäestikku ehk Sierra de Francia'sse, mis ei asu üldse Prantsusmaal, vaid 80 km Salamancast lõunas. Seal on tore küla nimega La Alberca, kus on omapärased kividest laotud majad ja kitsad tänavad ja kus sügiseti toimub suur seatapp. Seale on seal isegi ausammas püstitatud.























Veel käisime Las Batuecase orus, kus on kõrgete müüride taga üks klooster peidus. Kloostri kõrvalt jookseb mööda jõgi, mis viib iidsete kaljujooniste juurde. Mööda jõekallast me siis jalutasimegi ja küll oli ilus! Kaljujoonised nägime ka ära, aga väga vaevaliselt, sest need olid niivõrd tuhmunud, et vaid suure pingutusega võis neid näha.



Päeva lõpetasime Peña de Francial ehk Prantsuse kaljul, kus asus samuti klooster, milles tegutses aga hoopis 3-tärni hotell, kuhu me mõtlesime ööbima jääda, aga lõpuks siiski ei jäänud. Aga vaadet ümbritsevale maastikule ja päikseloojangut saime nautida täitsa tasuta :)






Ja laupäeval oli nii, et läksime veel viimast korda Salamancat vaatama (st koos Kadri ja Mari-Liisiga viimast korda, mina vaatan seda endiselt edasi): käisime San Estébani kloostris ja katedraali tornis ronimas. Aga ilm oli nii ilus, et tahtsime jälle linnast väljas saada ja sõitsimegi veel Prantsuse mäestikku ühte teise külla, mille nimi on Miranda del Castañar. Tee peal tegime tutvust toredate mustade Ibeeria sigadega, kes algul meist väljagi ei teind, aga lõpuks ikka röhkides ja rohtu näsides lähemale tulid. Miranda oli tore küla, kus silma hakkasid vanainimesed, kes, kokkupandav tool kaenlas, end müüri äärde soojendama ja külauudiseid vahetama suundusid. Meie leidsime seal turistilõksu - vana veinikeldri-suveniiripoe, kust Mari-Liis keeldus midagi ostmata välja tulemast. Ja siis avastasime jalgraja, mis viis mööda mäekülge alla, möödudes vanast kirikust ja jõest ja ühes vanas pargis leidsime mitut sorti kiikesid, kus siis kilgates ja naerdes lapsepõlve taaselustasime. Külabaaris keha kinnitades said kohalikud meie kulul nalja minu keelevääratuse pärast ja Mari-Liisi kõnetati millegipärast saksa keeles.
Ja kui Salamancasse tagasi saime, siis oligi lõpuõhtu aeg käes. Seda sündmust tähistasime head ja paremat maitstes lauas istudes.

Pühapäeval viisin nad Madridi lennujaama, aga enne põikasime läbi minule juba tuttavast Ávilast, kus müürile ronisime ja kohvikus käisime. Ja nii nad läksidki, tagasi kodumaale, aga mina jäin siia...


Aga järgmisel päeval sain hakkama tõelise prohmakaga: pidin rendiauto kella 1ks päeval tagasi viima ja mul õnnestus sisse magada! Aga kuna nagunii ühe päeva rendi pidin juurde maksma, kasutasin võimalust ja põikasin teisipäeval veel korraks Portugali, ainult mõned kilomeetrid üle piiri, aga ilm oli niiiiii suvine ja loodus niiiii ilus, et kole kohe. Nii lõppesidki need seiklused. Ja nüüd jään järgmisi ootama :)

Kaheksas jagu

Avastasin ühel päeval, et näen siin alati unes Eestit ja sealseid sõpru või peret (ja ma näen und igal öösel ja tavaliselt hommikul mäletan ka, mida nägin). Kas pole imelik? Mõned üksikud korrad olen näinud segamini siinseid tuttavaid ja eestlasi, aga tegevus toimub ikka seal ja mitte siin. Huvitav, millest see küll tuleb? Kas see tähendab, et siinne reaalsus pole veel saanud osaks minust, pole veel alateadvuses kinnistunud või mis? See nõuaks kohe tõsisemat uurimist. Teised välismaal olnud-olijad võiksid oma kogemust selles osas jagada.



Aga muidu on nüüd koolivaheag ja veel 2 nädalat! Olen puhanud ja siin pisut ringi vaadanud. Pühapäeval oli meil kirikus ühine söömaaeg, kuhu igaüks midagi kaasa tõi (meie korterikaaslasega tegime näiteks tiramisud, mida me ise maitsta ei saanudki, sest see sai enne otsa, kui meie selleni jõudsime). Ja pärastlõunal pidasime jesuiitide pargis murul päikse käes lesides siestat.











Laupäeval jälle käisin Zamoras - lähedal asuvas linnakeses, kus suurt midagi vaadata pole peale mõne romaanistiilis kiriku, aga see ka asi. Ja pealegi viibisin heas seltskonnas, mis on palju tähtsam.





















Eile aga tutvusin Ávilaga, mis on kuulus selles poolest, et seal sündis ja elas püha Teresa, kes on üks tähtsamaid Hispaania naispühakuid ja karmeliitide ordu reformija ja suur müstik. Seda linnakest ümbritseb keskaegne müür, mis on tervikuna säilinud ja on tervelt 2,5 km pikkune. Ja tore on veel see, et sinna otsa saab ronida ja vaadata ümbritsevat maastikku, mis on Kastiiliale iseloomulikult lihtne ja karm.


Ka Kastiilia karmi ja tõsise hingelaadiga olen sellel nädalal saanud lähemat tutvust teha. Teatavasti oleme jõudnud kannatusaega ja siin väljendatakse seda väga vaatemängulisel moel: nimelt toimuvad iga päev protsessioonid, kus inimesed on riietatud pikkadesse rüüdesse (tavaliselt valgetesse või mustadesse) ja neil on peas naljakad Ku-Klux klanni mütsid, mille värv vaheldub vastavalt vennaskonnale, kes protsessiooni läbi viib. Nad kõnnivad aeglasel sammul ja ühtses rütmis mööda tänavaid, käes tõrvikud, laternad ja ristid ja rongkäigu keskel kantakse suurt lillede ja küünaldega ehitud lavatsit, millel on ristilöödud Kristuse või Maarja kuju või mõni Jeesuse viimaseid päevi kujutav stseen: Juudas, kes annab oma Õpetaja suudlusega ära, Jeesus Pilaatuse ees või Pühaõhtusöömaajal oma jüngrite keskel. Mõned rongkäigulised on paljajalu (kusjuures just sellel nädalal on siin jälle väga külmaks läinud, õhtuti on paar miinuskraadi!), mõned neist kannavad okaskrooni ja suurt rasket risti ning nende pahkluudele on kinnitatud pikk kett, mis neil kolisedes järel lohiseb. Kõike seda saadab kurblik ja raskepärane puhkpillimuusika. Selliseid protsessioone on mitu korda päevas, täna nägin kolme ja homme toimub neid tervelt 7! See on puhtalt katoliiklik traditsioon, aga mulle see meeldib, sest see toob Jeesuse kannatuse väga elavalt silme ette ja muudab selle kuidagi lähedasemaks. Selles kõiges on tõelist dramaatilisust, mis protestantlikus tradistsioonis puudub, mulle tundub.