Teine jagu

Üks Salamanca vanalinna paljudest siseõuedest, mis mulle hirmsasti meeldivad!

Nüüd olen ma siis juba 3 nädalat Salamancas viibinud. Kuna mu esimene koolipäev oli alles eile, siis esimesed nädalad kulgesid vabana (peaaegu) igasugustest kohustustest. Mis ma siis kõik see aeg teinud olen? Noh, igasuguseid asju. Näiteks käisin tutvumas Hispaania ametivõimude suutmatuse-tahtmatusega mõistlikult asju ajada. Lugu on järgmine: need, kes üle 6 kuu Hispaanias viibivad, peavad endale tegema NIE ehk välismaalase numbri ja mingi residendi tunnistuse. Olin juba internetist uurinud, et selleks peab minema poltseijaoskonda, aga hästi vara, sest ukse taga on pikk järjekord. Läksingi siis ja oligi pikk saba. Asusin siis selle lõppu (minu ees oli oma 60 inimest) ja seisin seal oma kolmveerand tundi. Siis tuli üks vunts välja ja arvas, et millegipärast just minust läheb see piir, kust alates sellel päeval enam ei teenindata. Ütles, et tulge esmaspäeval kell 8 jälle :)
Ega's midagi, esmaspäeval olin jälle platsis. Sain siis lõpuks järjekorranumbri (nagu pangas). Kena oli vähemalt see, et öeldi, kui kaua umbkaudu oodata tuleb, nii et vahepeal võis minna linna peale kohvi jooma. Kui siis nii kolme tunni pärast minu järjekord kätte jõudis, ütles ametnikutädi, et oi, sa oled ju Euroopa Liidust, et polekski vaja olnud siin oodata, oleksid võinud kohe oma paberitega kõrvalkabinetti minna ja asi korras. Kusjuures olin enne spetsiaalselt selle vuntsi käest küsinud, et mis ma tegema pean ja nii ja naa. Vot sulle siis. Algul olin ikka pahane küll, aga pärast mõtlesin, et pole mõtet vihastada – see on kultuuriline eripära ja sellega tuleb lihtsalt harjuda. Siin lihtsalt ei käi kõik asjad nii kiiresti, konkreetselt ja tõhusalt nagu oled harjunud. Näiteks pangakaart, mida käisin ka juba 2 nädalat tagasi taotlemas, pole ikka veel saabunud. Nii et tuleb sügavalt sisse ja siis jälle välja hingata ja asja rahulikult võtta.

Aga muidu olen järjekindlalt ja süstemaatiliselt tutvunud linna vaatamisväärsustega nagu tubli turist kunagi, kaart ja linna tutvustav raamatuke näpus. Olen juba peaaegu kõik ära näinud ja linna risti-põiki läbi käinud. Ainult mõned tasulised kohad on veel vaatamata.

Avastasin ühes vanalinna ägedamas majas linnaraamatukogu, kust saab igasuguseid toredaid raamatuid, plaate ja DVDsid laenutada (viimaste mängimiseks puudub mul hetkel kahjuks tehnika). Lugesin juba läbi Tolkieni „Kääbiku“ (inglise keeles, kuigi siin on hispaaniakeelne ka olemas, aga mõttekam on ikka originaalkeeles lugeda) ja nüüd ootab järge „The lord of the rings“.

Ja mis tore avastus – selles samas ilusas raamatukogus on oktoobris 3 vanamuusikakontserti ja veel tasuta! Üks oli juba ära ja mulle väga meeldis. Oli üks ansambel, kus olid ud, vioola, harf, trummid (kõikvõimalikud) ja laul. Nad mängivad Hispaania ja Portugali keskaegset muusikat, mõni lugu tundus tuttavgi. Igatahes elamus garanteeritud.

Eelmisel nädalal läks elu veelgi põnevamaks. Mul käisid külas Laur (Tallinnast) ja Lisanna (kes õpib praegu Madridis). Nad olid ühe öö minu juures (magasid elutoa sohvadel, mis olid nende jaoks vist küll liiga lühikesed, aga nad ei nurisenud ka). Käisime siis linna peal müttamas ja vaatasime, mida vaadata andis. Muuseas käisime ühel Hiina antiikkunsti näitusel, mis oli päris huvitav. Vahepeal, kui siesta aeg kätte jõudis, lebotasime katedraali esisel muruplatsil ja lasime päikesel end soojendada. Siin on praegu väga ilusad ilmad olnud koguaeg. Hommikuti ja õhtuti on jahe, aga päeval on ikka 20-22 kraadi. Sellele vaatamata olen suutnud endale korraliku nohu hankida.

Ja eelmisel nädalavahetusel käisin kiriku väljasõidul Madridi lähistel. Nimelt tähistavad nad oma 75. aastapäeva ja sel puhul siis ka koguduse väljasõit. Koht, kus see toimus, oli väga-väga ilus –
laagrikeskuses mägede vahel ja seal kasvas hästi palju mände. Sellest ka koha nimi – Pinos Reales, mis tähendab Kuninglikud Männid. Seal toimusid siis piiblitunnid, arutelugrupid ja sporti sai ka teha – võrkpalli mängida ja kanuuga sõita, mis oli tõesti väga tore! Ja vahepeal oli vaba aega ka, mina kasutasin seda männi all „Kääbiku“ lugemiseks. Mul on selle laagri üle väga hea meel, sest see aitas mul inimestega palju kiiremini ja kergemini tuttavaks saada, kui see oleks olnud võimalik pühapäeviti kirikus.

Ja siis sain ma veel tuttavaks ingliga, kelle nimi on Arantxa. Ta on tegelikult hispaanlanna, kes näeb välja nagu soomlane, sest ta ema on soomlane, kes elab juba 36 aastat Hispaanias, ja isa hispaanlane. Aga naljakas on see, et tavaliselt soomlased teavad Eestist palju, aga tema mitte eriti ja soome keelt oskab ta väga vähe. Kohe algusest peale võttis ta mu oma tiiva alla. Tema autoga sain laagrisse ja tagasi ja ta aitas mul sisse elada ja oli igati toeks. Leidsime, et meil on igasuguseid ühiseid huvisid võrkpallist capoeirani. Ja lisaks lubas ta minu kasutusse anda ühe paljudest nende perele kuuluvatest jalgratastest, mille üle mul on ütlemata hea meel, sest mõtlesin, et oleks tore siin linna ümbruses vahel ringi sõita ja ka rattaga koolis käia (jala lähen sinna u 20 minutit, mis pole muidugi ka teab mis kaua, aga olen Tartus nii harjunud rattaga liikuma, et tunnen sellest siin puudust). Pealegi, kui tahan hakata trennis ka käima, siis vähendab see kõvasti jalavaeva.

Nüüd on lust ja lillepidu kahjuks otsas, sest eilsest olen ju koolilaps ja see tähendab esmaspäevast reedeni loengutes istumist. Õnneks on loengud ainult pool päeva ja järjest, st et mingeid auke vahel ei ole. Aga konks on selles, et nad toimuvad õhtupoole, kas siis 4st 6ni, 7ni, 8ni või 9ni vastavalt päevale. Nii et ühest küljest on tore, et hommikul saab magada (kuigi ideaalis tõuseks ma vara), aga teisest küljest tundub päev kuidagi lühem, kui magad 10-11ni ja siis terve õhtupoolik on kinni. No mis seal ikka. Harjumise asi.

Järgmine jagu järgmisel korral!