Kaheksas jagu

Avastasin ühel päeval, et näen siin alati unes Eestit ja sealseid sõpru või peret (ja ma näen und igal öösel ja tavaliselt hommikul mäletan ka, mida nägin). Kas pole imelik? Mõned üksikud korrad olen näinud segamini siinseid tuttavaid ja eestlasi, aga tegevus toimub ikka seal ja mitte siin. Huvitav, millest see küll tuleb? Kas see tähendab, et siinne reaalsus pole veel saanud osaks minust, pole veel alateadvuses kinnistunud või mis? See nõuaks kohe tõsisemat uurimist. Teised välismaal olnud-olijad võiksid oma kogemust selles osas jagada.



Aga muidu on nüüd koolivaheag ja veel 2 nädalat! Olen puhanud ja siin pisut ringi vaadanud. Pühapäeval oli meil kirikus ühine söömaaeg, kuhu igaüks midagi kaasa tõi (meie korterikaaslasega tegime näiteks tiramisud, mida me ise maitsta ei saanudki, sest see sai enne otsa, kui meie selleni jõudsime). Ja pärastlõunal pidasime jesuiitide pargis murul päikse käes lesides siestat.











Laupäeval jälle käisin Zamoras - lähedal asuvas linnakeses, kus suurt midagi vaadata pole peale mõne romaanistiilis kiriku, aga see ka asi. Ja pealegi viibisin heas seltskonnas, mis on palju tähtsam.





















Eile aga tutvusin Ávilaga, mis on kuulus selles poolest, et seal sündis ja elas püha Teresa, kes on üks tähtsamaid Hispaania naispühakuid ja karmeliitide ordu reformija ja suur müstik. Seda linnakest ümbritseb keskaegne müür, mis on tervikuna säilinud ja on tervelt 2,5 km pikkune. Ja tore on veel see, et sinna otsa saab ronida ja vaadata ümbritsevat maastikku, mis on Kastiiliale iseloomulikult lihtne ja karm.


Ka Kastiilia karmi ja tõsise hingelaadiga olen sellel nädalal saanud lähemat tutvust teha. Teatavasti oleme jõudnud kannatusaega ja siin väljendatakse seda väga vaatemängulisel moel: nimelt toimuvad iga päev protsessioonid, kus inimesed on riietatud pikkadesse rüüdesse (tavaliselt valgetesse või mustadesse) ja neil on peas naljakad Ku-Klux klanni mütsid, mille värv vaheldub vastavalt vennaskonnale, kes protsessiooni läbi viib. Nad kõnnivad aeglasel sammul ja ühtses rütmis mööda tänavaid, käes tõrvikud, laternad ja ristid ja rongkäigu keskel kantakse suurt lillede ja küünaldega ehitud lavatsit, millel on ristilöödud Kristuse või Maarja kuju või mõni Jeesuse viimaseid päevi kujutav stseen: Juudas, kes annab oma Õpetaja suudlusega ära, Jeesus Pilaatuse ees või Pühaõhtusöömaajal oma jüngrite keskel. Mõned rongkäigulised on paljajalu (kusjuures just sellel nädalal on siin jälle väga külmaks läinud, õhtuti on paar miinuskraadi!), mõned neist kannavad okaskrooni ja suurt rasket risti ning nende pahkluudele on kinnitatud pikk kett, mis neil kolisedes järel lohiseb. Kõike seda saadab kurblik ja raskepärane puhkpillimuusika. Selliseid protsessioone on mitu korda päevas, täna nägin kolme ja homme toimub neid tervelt 7! See on puhtalt katoliiklik traditsioon, aga mulle see meeldib, sest see toob Jeesuse kannatuse väga elavalt silme ette ja muudab selle kuidagi lähedasemaks. Selles kõiges on tõelist dramaatilisust, mis protestantlikus tradistsioonis puudub, mulle tundub.