Kolmas jagu

Terekest!

Oi kuidas aeg lendab! Vahepeal on jälle palju sündmusi olnud ja mul pole võimalust olnud siin oma muljeid kirja panna. (Mati läks koos läpakaga Austraalia poole). Nüüd pean siis kasutama internetipunktide või raamatukogu arvuteid.

Alustan sellest, kuidas 2 nädalat tagasi saabus mulle külla palverändur Mati, kes oli üksi õnnelikult Santiago de Compostelasse jõudnud, vaatamata sellele, et ta hispaania keelt ei oska. Ja isegi maailmalõpus oli ta ära käinud. Aga üllatus oli see, et ta ei saabunud üksi, vaid koos ungarlase Barnabasega, kelle ta oli tee pealt leidnud ja kellega koos nad siis pika hääletamise peale siia jõudsid. Sel Barnabasel oli plaan kuni suveni Salamancasse jääda, siin töö- ja elukoht leida. Ja nii asusid nad minu elutuppa mõneks ajaks laagrisse .

Tegime siin koos igasugu asju, näiteks käisime poodlemas ühes kauges ostukeskuses, mis asus linnast väljas (läksime sinna jala, aga mis on 5 km ühele endisele palverändurile - nuusata!), kinos (Mati vaatas hispaania keelde dubleeritud lastefilmi, mille tekstist ta mõhkugi aru ei saanud, aga üldisest süzheest vist siiski), Arantxa juures l6unasöögil ja ta ema juures kohvi joomas (Pirkkol, nii on ta ema nimi, on ilus majake Salamancast väljas, kus on suur aed ja kus ta kasvatab igasugu juurikaid. Minagi sain sealt kaasa kõrvitsajupi, tomateid ja mõned peedid, mis maitsesid suurepäraselt). Siis ühel õhtul sõime korraliku 3-käigulise menüü ühes restoranis ja maitsesime ka kaheksajalga, mis krõmpsus hamba all, aga ei karjunud. Proovisime kätt ka keeglis ja mänguautomaatidel, mis oli üpriski lõbus. Ja nii möödusidki 5 päeva üsna märkamatult ja ühel hommikul asus Mati taas teele, kõigepealt Madridi ja sealt edasi Türki jne.

Aga Barnabas jäi paigale ja siis vallandus järgmine sündmusteahel: tema otsis ju Salamancas elukohta ja mida odavam, seda parem. Lehekuulutusi vaadates selgus, et minu tuba ongi Salamanca kõige odavam. Samal ajal otsis Arantxa endale korterikaaslast ja minule oli pärast lõunasööki tema juures ta korter hirmsasti meeldima hakanud - seal oli palju valgust (mis ei ole siin nii tavaline), ruumi ja kõige tipuks ilus suur terrass, mis vaatab jõe poole. Lisaks oli seal palju ilusam ja puhtam kui minu korteris. Ja nii idaneski minus mõte Arantxa juurde kolida. Rääkisin talle oma mõttest ja ta oli igati nõus mind enda üüriliseks võtma. Nii saigi see mõte teoks ja eile oli suur kolimispaäev (eile oli siin suur kõigi pühakute päev ja seetõttu koolist vaba, aga et elu liiga raske poleks, siis, nagu Hispaanias kombeks, "tehakse sild" ehk siis on vaba ka pühadele järgnev päev, kui see juhtub olema enne nädalavahetust). Seega naudin ka täna täiel rinnal vabadust ja ilusat ilma (päike ja soe). Käisin ja ronisin katedraali torni ja vaatasin linna kõrgemalt poolt.
Kui veel mõelda, siis see korterivahetus oli selline mäng, kus kõik osalejad osutusid võitjaks - mina sain ilusama elukoha, Barnabas odavaima kõigist võimalikest, minu endise korteri omanik ei kaotanud üürilist ja Arantxa sai endale korterikaaslase. Kas pole tore :)?

Veel toredaid asju: mainisin ühes varasemas kirjutises, et käisin kolmel vanamuusikakontserdil, mis olid veel lisaks täitsa tasuta. Seal ansamblis oli ka üks udi mängija (kes ei tea, siis ud on lauto eelkäija, araabia pill), kes tundus sõbralik. Ma olin ju ammu tahtnud udi õppida ja siis võtsin ükskord pärast kontserti südame rindu ja läksin ta käest küsima, kas siin oleks kuskil võimalik udi õppida. Selgus, et tema ise ongi ainuke inimene terves Salamancas, kes seda teha oskab :) (Mul oli millegipärast varem mulje, et Salamancas harrastatakse kõvasti keskaja muusikat, aga tuleb välja, et mitte nii väga, ainult see ansambel, keda kuulamas käisin - Cobras e Son - tegelebki siin sellega). Täna siis sain õpetajaga, kes on pärit Colombiast ja kelle nimi on Pedro, kokku ja arutasime õppimise võimalust ja rääkisime muusikast ja muust. Järgmisel nädalal on juba esimene tund ja eks näis, kas see koostöö saab viljakas olema. Praegu igatahes olen küll rõõmus selle võimaluse üle.

Meil on nüüd kool juba kaks nädalat täie hooga käinud ja olen teada saanud palju uut ja huvitavat keele omandamise mehhanismide, rakenduslingvistika ja muu huvitava kohta. Praegu loetakse meile puhast teooriat, kevadel hakkab praktilisem osa - siis hakkame keeletunde jälgima ja analüüsima, õppematerjale koostama jm. Ja enda üllatuseks teen siin vist siiski magistrikraadi, kuigi algselt olin plaaninud ainult spetsialisti diplomi teha. Ma olin ise asjast natuke valesti aru saanud - see diplomiõpe kestab ainult jaanuarini, aga praktiline osa käib juba magistriprogrammi alla ja see kestab maini. Lisaks tuleb mul siis ka magistritöö kirjutada, mis tuleb esitada alles 2009. aasta kevadeks ja seda võin ma ka Eestis kirjutada. Ega´s midagi, püüan ikka ükskord selle magistrikraadi kätte saada, sest tundub, et selle tõlkemagistri töö kirjutamine ei taha hästi välja tulla :(

Olen pisut oma kursusekaaslasi ka juba tundma õppinud. On ikka kirju seltskond küll - umbes pooled on Hispaaniast ja ülejäänud tulevad kõikvõimalikest maailma otstest - Itaaliast, Azerbaidzhaanist, Brasiiliast, Mehhikost, Vietnamist, Hiinast, Filipiinidelt, Usbekist ja Taist. Eestist on ka üks :) Päris huvitav on üksteise keelte ja kultuuride kohta üht-teist teada saada ja nii oma maailmapilti avardada.

Järgmine kord kirjutan siis juba Maroko muljeid (lähme sinna kahe nädala pärast mõnedega Eestist). Ja endiselt palun - andke ikka endast ka märku. Ja olge tublid edasi!

P.S. Mul nüüd Hispaania number ka, kui äkki m6ni tahab mulle helistada ;) +34 666 84 69 80