Algas niimoodi, et meie Lisannaga lendasime Madridist Marokosse, Casablancasse, mis on suur ja kosmopoliitne linn Atlandi ookeani rannikul. Eesti sõbrad lendasid Riiast Fesi, mis on jällegi üks linna Maroko põhjaosas. Sealt tulid nemad Casablancasse ja seal siis kohtusimegi üle pika aja - rõõmu kui palju. Casablanca ei erinenud kuigivõrd m6nest Hispaania linnast - kui ehk välja arvata inimeste välimus -, nii et esialgu ei tundnudki ma end nagu teises riigis. Aga mida päev edasi, seda enam see mulje muutus.
Casablancas polnud eriti palju vaadata, kui välja arvata maailma suurim moshee, mis on ehitatud alles hiljuti ja on nii suur, et Rooma Püha Peetri kirik mahuks sinna sisse ära ja lisaks on seal tohutult marmorist ja puust nikerdusi ja mosaiike, mis v6tavad silmad kirjuks. Seal näitas giid meile eri ruume ja seletas, milleks neid kasutatakse. Näiteks saime teada, et moslemid pesevad ennast enne palvusele minekut rituaalselt ja selleks on keldrikorrusel purskkaevud ja et naised peavad palvuse ajal r6dudel olema, mehed aga palvesaalis, mis mahutab 20 000 inimest. Veel oli Casablancas tore ookean, mille lainetes me jalgupidi ära käisime.
Üürisime kaks autot (meid oli kokku 7) ja asusime teele Essaouirasse, mis on väiksem ja lõunapoolsem linn ookeani kaldal, pealegi surfarite paradiis, sest seal puhub aastaringselt tugev tuul. Seda saime kohe tunda, sest kui rannal jalutasime, ei saanud peaagu silmigi lahti hoida, sest liiva lendas silma, suhu, kõrvadesse ja kõikvõimalikesse kohtadesse.
Veel jalutasime kitsastel kaubatänavatel, aga eriti midagi ei ostnud, kuigi kaupmehed meid pidevalt oma pakkumistega tüütasid. Üks vürtsi- ja keraamikakaupmees aga oli kaval - ta meelitas meid oma poodi väikse elusa kameeleoniga ja pakkus teed. Ta oli selline huumorimees ka veel lisaks. Lõpuks väljusime sealt keraamika, tee, vürtside ja muu kraamiga. Aga see oli päris tore pooltunnike, mis me seal veetsime.
Edasi kihutasime Marrakechi (teed olid üllatavalt head), mida peetakse üheks suuremaks turistide mekaks Marokos. Sealsel keskväljakul võib näha maotaltsutajaid ja igasugu muid veiderdajaid, lisaks on seal palju-palju värskelt pressitud mahla müüjaid ja eriti tore on see, et klaasi ülihead apelsini-, mandariini- v6i greibimahla saab nii 5 krooni eest. Uitasime ka sealses kaubatänavate labürindis, kus me Riinuga ära eksisime, mis pole ka mingi ime. Käisime veel vaatamas medersat ehk koraanikooli, kus oli omal ajal õppinud 900 poissi, aga nüüd seal enam kool ei tegutse. Ka igavesti uhke nikerdustega ja siseõuega hoone.
Meie järgmine sihtpunkt olid D'Ouzoudi kosed. Meie õnneks sadas just eelmisel ööl kõvasti, nii et kosest voolas alla rohkesti mudast pruuni vett, mis langes 100 m allapoole suure mühina ja veeudu saatel. Tõeliselt uhke looduse vaatemäng. Seal tervitasid meid ka väiksed ahvid, kes olid otsekui koolitatud modellid, poseerisid ilusti kaamera ees ja tegid nalja.
Veel tahtsime ära käia kõrbes ja sinna me ka suundusime. Teel tegime peatuse suvalises kohvikus ühes väikses külas, et hommikueinet võtta. Koha omanik oli väga abivalmis, sest kuigi tal kohvikus suurt midagi süüa polnud, jooksis ta üle tee poodi ja veel kuhugi ja tõi meile enam-vähem kõik, mida tellisime :) Sain oma vigases ja äärmiselt puudulikus prantsuse keeles temaga jutule (Marokos on kaks riigikeelt - prantsuse ja araabia, inglise ja hispaania keelega saab ka kohati hakkama). Ja mees kohe küsima, et kas teil siin vallalisi neide ka on ja et temal on kodus 19-aastane poeg ja et kas me ei tahaks tema juurde sööma tulla. Marokos pidavat üsna tavaline olema, et sind kutsutakse kellegi koju sööma. See oleks muidugi päris huvitav kogemus olnud, aga meil oli kahjuks ajalimiit peal, sest tahtsime veel kõrbesse jõuda. Mees andis siis oma aadressi, et me talle postkaardi saadaksime. Eks siis saadamegi.
Jätkasime teed ja jõudisme kohta nimega Erg Chebbi, kus olid suured liivadüünid (isegi 200 m kõrgused). Liiv oli seal punakat tooni ja terve see koht nägi välja nagu multifilimis või reklaamplakatil - tundus, nagu see, mida näed, poleks päris, nii uskumatult ilus oli see vaatepilt. Kauplesime siis mõnda aega kaamelisõidu asjus ja kui kaup koos, pakkus kaupmees meile, nagu seal maal tavaks, teed ja rääkis juttu. Muuhulgas mainis ta, et seal samas oli aasta tagasi käinud Brad Pitt (oooo!) ja ka kaameliga sõitnud ja kõrbes matkanud. Ei no vägev! Me istusime siis ka Bradi eeskujul kaamelite selga ja sõitsime kõige kõrgema düüni juurde. Sinna otsa ronisime jala (mis oli liiva sees päris pingutav) ja meile avanes imeline vaade ümbritsevatele liivaküngastele. Allatulek oli k6ige vägevam - suure hooga mööda künkanõlva alla joostes oli tunne, nagu lendaks. Sealt oleks päris äge olnud lumelaua või kelguga alla tulla, aga polnud ühtegi käepärast.
Ja siis jõudiski kätte viimane hommik Marokos. Kui aknast välja vaatasime, tabas meid suur üllatus - lumi oli maas! No kes oleks seda oodanud (kõrb oli ju ainult paarisaja km kaugusel)! Igatahes, kui Hispaanias ei õnnestu lund näha, siis õnnestus see vähemalt Aafrikas!
Jõudis kätte lahkumise tund - meie Lisannaga sõitsime kahekesi tagasi Casablancasse, et lennukiga Hispaaniasse jõuda (mina pidin autot juhtima - algul ikka kartsin, et võõral maal ja nii, aga pold hullu midagi, jõudsime õnnelikult pärale) ja teised suundusid Fesi, kust lennuk neid esiteks Frankfurti ja siis Riiga viis.
No vott, selline lugu.
No comments:
Post a Comment