Neljas jagu

Hoi, jälle tagasi Hispaanias. Eelmisel nädalal sai siis käidud Marokos ehk naaberriigis. Päris huvitav kogemus oli ühelt välismaalt teisele minna ja siis jälle tagasi tulla. Nagu oleks koju tagasi jõudnud, aga tegelikult ju pole mu kodu siin, vaid hoopis kaugemal.

Algas niimoodi, et meie Lisannaga lendasime Madridist Marokosse, Casablancasse, mis on suur ja kosmopoliitne linn Atlandi ookeani rannikul. Eesti sõbrad lendasid Riiast Fesi, mis on jällegi üks linna Maroko põhjaosas. Sealt tulid nemad Casablancasse ja seal siis kohtusimegi üle pika aja - rõõmu kui palju. Casablanca ei erinenud kuigivõrd m6nest Hispaania linnast - kui ehk välja arvata inimeste välimus -, nii et esialgu ei tundnudki ma end nagu teises riigis. Aga mida päev edasi, seda enam see mulje muutus.

Casablancas polnud eriti palju vaadata, kui välja arvata maailma suurim moshee, mis on ehitatud alles hiljuti ja on nii suur, et Rooma Püha Peetri kirik mahuks sinna sisse ära ja lisaks on seal tohutult marmorist ja puust nikerdusi ja mosaiike, mis v6tavad silmad kirjuks. Seal näitas giid meile eri ruume ja seletas, milleks neid kasutatakse. Näiteks saime teada, et moslemid pesevad ennast enne palvusele minekut rituaalselt ja selleks on keldrikorrusel purskkaevud ja et naised peavad palvuse ajal r6dudel olema, mehed aga palvesaalis, mis mahutab 20 000 inimest. Veel oli Casablancas tore ookean, mille lainetes me jalgupidi ära käisime.




Üürisime kaks autot (meid oli kokku 7) ja asusime teele Essaouirasse, mis on väiksem ja lõunapoolsem linn ookeani kaldal, pealegi surfarite paradiis, sest seal puhub aastaringselt tugev tuul. Seda saime kohe tunda, sest kui rannal jalutasime, ei saanud peaagu silmigi lahti hoida, sest liiva lendas silma, suhu, kõrvadesse ja kõikvõimalikesse kohtadesse.

Veel jalutasime kitsastel kaubatänavatel, aga eriti midagi ei ostnud, kuigi kaupmehed meid pidevalt oma pakkumistega tüütasid. Üks vürtsi- ja keraamikakaupmees aga oli kaval - ta meelitas meid oma poodi väikse elusa kameeleoniga ja pakkus teed. Ta oli selline huumorimees ka veel lisaks. Lõpuks väljusime sealt keraamika, tee, vürtside ja muu kraamiga. Aga see oli päris tore pooltunnike, mis me seal veetsime.



Edasi kihutasime Marrakechi (teed olid üllatavalt head), mida peetakse üheks suuremaks turistide mekaks Marokos. Sealsel keskväljakul võib näha maotaltsutajaid ja igasugu muid veiderdajaid, lisaks on seal palju-palju värskelt pressitud mahla müüjaid ja eriti tore on see, et klaasi ülihead apelsini-, mandariini- v6i greibimahla saab nii 5 krooni eest. Uitasime ka sealses kaubatänavate labürindis, kus me Riinuga ära eksisime, mis pole ka mingi ime. Käisime veel vaatamas medersat ehk koraanikooli, kus oli omal ajal õppinud 900 poissi, aga nüüd seal enam kool ei tegutse. Ka igavesti uhke nikerdustega ja siseõuega hoone.



Meie järgmine sihtpunkt olid D'Ouzoudi kosed. Meie õnneks sadas just eelmisel ööl kõvasti, nii et kosest voolas alla rohkesti mudast pruuni vett, mis langes 100 m allapoole suure mühina ja veeudu saatel. Tõeliselt uhke looduse vaatemäng. Seal tervitasid meid ka väiksed ahvid, kes olid otsekui koolitatud modellid, poseerisid ilusti kaamera ees ja tegid nalja.

Veel tahtsime ära käia kõrbes ja sinna me ka suundusime. Teel tegime peatuse suvalises kohvikus ühes väikses külas, et hommikueinet võtta. Koha omanik oli väga abivalmis, sest kuigi tal kohvikus suurt midagi süüa polnud, jooksis ta üle tee poodi ja veel kuhugi ja tõi meile enam-vähem kõik, mida tellisime :) Sain oma vigases ja äärmiselt puudulikus prantsuse keeles temaga jutule (Marokos on kaks riigikeelt - prantsuse ja araabia, inglise ja hispaania keelega saab ka kohati hakkama). Ja mees kohe küsima, et kas teil siin vallalisi neide ka on ja et temal on kodus 19-aastane poeg ja et kas me ei tahaks tema juurde sööma tulla. Marokos pidavat üsna tavaline olema, et sind kutsutakse kellegi koju sööma. See oleks muidugi päris huvitav kogemus olnud, aga meil oli kahjuks ajalimiit peal, sest tahtsime veel kõrbesse jõuda. Mees andis siis oma aadressi, et me talle postkaardi saadaksime. Eks siis saadamegi.

Jätkasime teed ja jõudisme kohta nimega Erg Chebbi, kus olid suured liivadüünid (isegi 200 m kõrgused). Liiv oli seal punakat tooni ja terve see koht nägi välja nagu multifilimis või reklaamplakatil - tundus, nagu see, mida näed, poleks päris, nii uskumatult ilus oli see vaatepilt. Kauplesime siis mõnda aega kaamelisõidu asjus ja kui kaup koos, pakkus kaupmees meile, nagu seal maal tavaks, teed ja rääkis juttu. Muuhulgas mainis ta, et seal samas oli aasta tagasi käinud Brad Pitt (oooo!) ja ka kaameliga sõitnud ja kõrbes matkanud. Ei no vägev! Me istusime siis ka Bradi eeskujul kaamelite selga ja sõitsime kõige kõrgema düüni juurde. Sinna otsa ronisime jala (mis oli liiva sees päris pingutav) ja meile avanes imeline vaade ümbritsevatele liivaküngastele. Allatulek oli k6ige vägevam - suure hooga mööda künkanõlva alla joostes oli tunne, nagu lendaks. Sealt oleks päris äge olnud lumelaua või kelguga alla tulla, aga polnud ühtegi käepärast.

Ja siis jõudiski kätte viimane hommik Marokos. Kui aknast välja vaatasime, tabas meid suur üllatus - lumi oli maas! No kes oleks seda oodanud (kõrb oli ju ainult paarisaja km kaugusel)! Igatahes, kui Hispaanias ei õnnestu lund näha, siis õnnestus see vähemalt Aafrikas!

Jõudis kätte lahkumise tund - meie Lisannaga sõitsime kahekesi tagasi Casablancasse, et lennukiga Hispaaniasse jõuda (mina pidin autot juhtima - algul ikka kartsin, et võõral maal ja nii, aga pold hullu midagi, jõudsime õnnelikult pärale) ja teised suundusid Fesi, kust lennuk neid esiteks Frankfurti ja siis Riiga viis.

No vott, selline lugu.

Kolmas jagu

Terekest!

Oi kuidas aeg lendab! Vahepeal on jälle palju sündmusi olnud ja mul pole võimalust olnud siin oma muljeid kirja panna. (Mati läks koos läpakaga Austraalia poole). Nüüd pean siis kasutama internetipunktide või raamatukogu arvuteid.

Alustan sellest, kuidas 2 nädalat tagasi saabus mulle külla palverändur Mati, kes oli üksi õnnelikult Santiago de Compostelasse jõudnud, vaatamata sellele, et ta hispaania keelt ei oska. Ja isegi maailmalõpus oli ta ära käinud. Aga üllatus oli see, et ta ei saabunud üksi, vaid koos ungarlase Barnabasega, kelle ta oli tee pealt leidnud ja kellega koos nad siis pika hääletamise peale siia jõudsid. Sel Barnabasel oli plaan kuni suveni Salamancasse jääda, siin töö- ja elukoht leida. Ja nii asusid nad minu elutuppa mõneks ajaks laagrisse .

Tegime siin koos igasugu asju, näiteks käisime poodlemas ühes kauges ostukeskuses, mis asus linnast väljas (läksime sinna jala, aga mis on 5 km ühele endisele palverändurile - nuusata!), kinos (Mati vaatas hispaania keelde dubleeritud lastefilmi, mille tekstist ta mõhkugi aru ei saanud, aga üldisest süzheest vist siiski), Arantxa juures l6unasöögil ja ta ema juures kohvi joomas (Pirkkol, nii on ta ema nimi, on ilus majake Salamancast väljas, kus on suur aed ja kus ta kasvatab igasugu juurikaid. Minagi sain sealt kaasa kõrvitsajupi, tomateid ja mõned peedid, mis maitsesid suurepäraselt). Siis ühel õhtul sõime korraliku 3-käigulise menüü ühes restoranis ja maitsesime ka kaheksajalga, mis krõmpsus hamba all, aga ei karjunud. Proovisime kätt ka keeglis ja mänguautomaatidel, mis oli üpriski lõbus. Ja nii möödusidki 5 päeva üsna märkamatult ja ühel hommikul asus Mati taas teele, kõigepealt Madridi ja sealt edasi Türki jne.

Aga Barnabas jäi paigale ja siis vallandus järgmine sündmusteahel: tema otsis ju Salamancas elukohta ja mida odavam, seda parem. Lehekuulutusi vaadates selgus, et minu tuba ongi Salamanca kõige odavam. Samal ajal otsis Arantxa endale korterikaaslast ja minule oli pärast lõunasööki tema juures ta korter hirmsasti meeldima hakanud - seal oli palju valgust (mis ei ole siin nii tavaline), ruumi ja kõige tipuks ilus suur terrass, mis vaatab jõe poole. Lisaks oli seal palju ilusam ja puhtam kui minu korteris. Ja nii idaneski minus mõte Arantxa juurde kolida. Rääkisin talle oma mõttest ja ta oli igati nõus mind enda üüriliseks võtma. Nii saigi see mõte teoks ja eile oli suur kolimispaäev (eile oli siin suur kõigi pühakute päev ja seetõttu koolist vaba, aga et elu liiga raske poleks, siis, nagu Hispaanias kombeks, "tehakse sild" ehk siis on vaba ka pühadele järgnev päev, kui see juhtub olema enne nädalavahetust). Seega naudin ka täna täiel rinnal vabadust ja ilusat ilma (päike ja soe). Käisin ja ronisin katedraali torni ja vaatasin linna kõrgemalt poolt.
Kui veel mõelda, siis see korterivahetus oli selline mäng, kus kõik osalejad osutusid võitjaks - mina sain ilusama elukoha, Barnabas odavaima kõigist võimalikest, minu endise korteri omanik ei kaotanud üürilist ja Arantxa sai endale korterikaaslase. Kas pole tore :)?

Veel toredaid asju: mainisin ühes varasemas kirjutises, et käisin kolmel vanamuusikakontserdil, mis olid veel lisaks täitsa tasuta. Seal ansamblis oli ka üks udi mängija (kes ei tea, siis ud on lauto eelkäija, araabia pill), kes tundus sõbralik. Ma olin ju ammu tahtnud udi õppida ja siis võtsin ükskord pärast kontserti südame rindu ja läksin ta käest küsima, kas siin oleks kuskil võimalik udi õppida. Selgus, et tema ise ongi ainuke inimene terves Salamancas, kes seda teha oskab :) (Mul oli millegipärast varem mulje, et Salamancas harrastatakse kõvasti keskaja muusikat, aga tuleb välja, et mitte nii väga, ainult see ansambel, keda kuulamas käisin - Cobras e Son - tegelebki siin sellega). Täna siis sain õpetajaga, kes on pärit Colombiast ja kelle nimi on Pedro, kokku ja arutasime õppimise võimalust ja rääkisime muusikast ja muust. Järgmisel nädalal on juba esimene tund ja eks näis, kas see koostöö saab viljakas olema. Praegu igatahes olen küll rõõmus selle võimaluse üle.

Meil on nüüd kool juba kaks nädalat täie hooga käinud ja olen teada saanud palju uut ja huvitavat keele omandamise mehhanismide, rakenduslingvistika ja muu huvitava kohta. Praegu loetakse meile puhast teooriat, kevadel hakkab praktilisem osa - siis hakkame keeletunde jälgima ja analüüsima, õppematerjale koostama jm. Ja enda üllatuseks teen siin vist siiski magistrikraadi, kuigi algselt olin plaaninud ainult spetsialisti diplomi teha. Ma olin ise asjast natuke valesti aru saanud - see diplomiõpe kestab ainult jaanuarini, aga praktiline osa käib juba magistriprogrammi alla ja see kestab maini. Lisaks tuleb mul siis ka magistritöö kirjutada, mis tuleb esitada alles 2009. aasta kevadeks ja seda võin ma ka Eestis kirjutada. Ega´s midagi, püüan ikka ükskord selle magistrikraadi kätte saada, sest tundub, et selle tõlkemagistri töö kirjutamine ei taha hästi välja tulla :(

Olen pisut oma kursusekaaslasi ka juba tundma õppinud. On ikka kirju seltskond küll - umbes pooled on Hispaaniast ja ülejäänud tulevad kõikvõimalikest maailma otstest - Itaaliast, Azerbaidzhaanist, Brasiiliast, Mehhikost, Vietnamist, Hiinast, Filipiinidelt, Usbekist ja Taist. Eestist on ka üks :) Päris huvitav on üksteise keelte ja kultuuride kohta üht-teist teada saada ja nii oma maailmapilti avardada.

Järgmine kord kirjutan siis juba Maroko muljeid (lähme sinna kahe nädala pärast mõnedega Eestist). Ja endiselt palun - andke ikka endast ka märku. Ja olge tublid edasi!

P.S. Mul nüüd Hispaania number ka, kui äkki m6ni tahab mulle helistada ;) +34 666 84 69 80

Teine jagu

Üks Salamanca vanalinna paljudest siseõuedest, mis mulle hirmsasti meeldivad!

Nüüd olen ma siis juba 3 nädalat Salamancas viibinud. Kuna mu esimene koolipäev oli alles eile, siis esimesed nädalad kulgesid vabana (peaaegu) igasugustest kohustustest. Mis ma siis kõik see aeg teinud olen? Noh, igasuguseid asju. Näiteks käisin tutvumas Hispaania ametivõimude suutmatuse-tahtmatusega mõistlikult asju ajada. Lugu on järgmine: need, kes üle 6 kuu Hispaanias viibivad, peavad endale tegema NIE ehk välismaalase numbri ja mingi residendi tunnistuse. Olin juba internetist uurinud, et selleks peab minema poltseijaoskonda, aga hästi vara, sest ukse taga on pikk järjekord. Läksingi siis ja oligi pikk saba. Asusin siis selle lõppu (minu ees oli oma 60 inimest) ja seisin seal oma kolmveerand tundi. Siis tuli üks vunts välja ja arvas, et millegipärast just minust läheb see piir, kust alates sellel päeval enam ei teenindata. Ütles, et tulge esmaspäeval kell 8 jälle :)
Ega's midagi, esmaspäeval olin jälle platsis. Sain siis lõpuks järjekorranumbri (nagu pangas). Kena oli vähemalt see, et öeldi, kui kaua umbkaudu oodata tuleb, nii et vahepeal võis minna linna peale kohvi jooma. Kui siis nii kolme tunni pärast minu järjekord kätte jõudis, ütles ametnikutädi, et oi, sa oled ju Euroopa Liidust, et polekski vaja olnud siin oodata, oleksid võinud kohe oma paberitega kõrvalkabinetti minna ja asi korras. Kusjuures olin enne spetsiaalselt selle vuntsi käest küsinud, et mis ma tegema pean ja nii ja naa. Vot sulle siis. Algul olin ikka pahane küll, aga pärast mõtlesin, et pole mõtet vihastada – see on kultuuriline eripära ja sellega tuleb lihtsalt harjuda. Siin lihtsalt ei käi kõik asjad nii kiiresti, konkreetselt ja tõhusalt nagu oled harjunud. Näiteks pangakaart, mida käisin ka juba 2 nädalat tagasi taotlemas, pole ikka veel saabunud. Nii et tuleb sügavalt sisse ja siis jälle välja hingata ja asja rahulikult võtta.

Aga muidu olen järjekindlalt ja süstemaatiliselt tutvunud linna vaatamisväärsustega nagu tubli turist kunagi, kaart ja linna tutvustav raamatuke näpus. Olen juba peaaegu kõik ära näinud ja linna risti-põiki läbi käinud. Ainult mõned tasulised kohad on veel vaatamata.

Avastasin ühes vanalinna ägedamas majas linnaraamatukogu, kust saab igasuguseid toredaid raamatuid, plaate ja DVDsid laenutada (viimaste mängimiseks puudub mul hetkel kahjuks tehnika). Lugesin juba läbi Tolkieni „Kääbiku“ (inglise keeles, kuigi siin on hispaaniakeelne ka olemas, aga mõttekam on ikka originaalkeeles lugeda) ja nüüd ootab järge „The lord of the rings“.

Ja mis tore avastus – selles samas ilusas raamatukogus on oktoobris 3 vanamuusikakontserti ja veel tasuta! Üks oli juba ära ja mulle väga meeldis. Oli üks ansambel, kus olid ud, vioola, harf, trummid (kõikvõimalikud) ja laul. Nad mängivad Hispaania ja Portugali keskaegset muusikat, mõni lugu tundus tuttavgi. Igatahes elamus garanteeritud.

Eelmisel nädalal läks elu veelgi põnevamaks. Mul käisid külas Laur (Tallinnast) ja Lisanna (kes õpib praegu Madridis). Nad olid ühe öö minu juures (magasid elutoa sohvadel, mis olid nende jaoks vist küll liiga lühikesed, aga nad ei nurisenud ka). Käisime siis linna peal müttamas ja vaatasime, mida vaadata andis. Muuseas käisime ühel Hiina antiikkunsti näitusel, mis oli päris huvitav. Vahepeal, kui siesta aeg kätte jõudis, lebotasime katedraali esisel muruplatsil ja lasime päikesel end soojendada. Siin on praegu väga ilusad ilmad olnud koguaeg. Hommikuti ja õhtuti on jahe, aga päeval on ikka 20-22 kraadi. Sellele vaatamata olen suutnud endale korraliku nohu hankida.

Ja eelmisel nädalavahetusel käisin kiriku väljasõidul Madridi lähistel. Nimelt tähistavad nad oma 75. aastapäeva ja sel puhul siis ka koguduse väljasõit. Koht, kus see toimus, oli väga-väga ilus –
laagrikeskuses mägede vahel ja seal kasvas hästi palju mände. Sellest ka koha nimi – Pinos Reales, mis tähendab Kuninglikud Männid. Seal toimusid siis piiblitunnid, arutelugrupid ja sporti sai ka teha – võrkpalli mängida ja kanuuga sõita, mis oli tõesti väga tore! Ja vahepeal oli vaba aega ka, mina kasutasin seda männi all „Kääbiku“ lugemiseks. Mul on selle laagri üle väga hea meel, sest see aitas mul inimestega palju kiiremini ja kergemini tuttavaks saada, kui see oleks olnud võimalik pühapäeviti kirikus.

Ja siis sain ma veel tuttavaks ingliga, kelle nimi on Arantxa. Ta on tegelikult hispaanlanna, kes näeb välja nagu soomlane, sest ta ema on soomlane, kes elab juba 36 aastat Hispaanias, ja isa hispaanlane. Aga naljakas on see, et tavaliselt soomlased teavad Eestist palju, aga tema mitte eriti ja soome keelt oskab ta väga vähe. Kohe algusest peale võttis ta mu oma tiiva alla. Tema autoga sain laagrisse ja tagasi ja ta aitas mul sisse elada ja oli igati toeks. Leidsime, et meil on igasuguseid ühiseid huvisid võrkpallist capoeirani. Ja lisaks lubas ta minu kasutusse anda ühe paljudest nende perele kuuluvatest jalgratastest, mille üle mul on ütlemata hea meel, sest mõtlesin, et oleks tore siin linna ümbruses vahel ringi sõita ja ka rattaga koolis käia (jala lähen sinna u 20 minutit, mis pole muidugi ka teab mis kaua, aga olen Tartus nii harjunud rattaga liikuma, et tunnen sellest siin puudust). Pealegi, kui tahan hakata trennis ka käima, siis vähendab see kõvasti jalavaeva.

Nüüd on lust ja lillepidu kahjuks otsas, sest eilsest olen ju koolilaps ja see tähendab esmaspäevast reedeni loengutes istumist. Õnneks on loengud ainult pool päeva ja järjest, st et mingeid auke vahel ei ole. Aga konks on selles, et nad toimuvad õhtupoole, kas siis 4st 6ni, 7ni, 8ni või 9ni vastavalt päevale. Nii et ühest küljest on tore, et hommikul saab magada (kuigi ideaalis tõuseks ma vara), aga teisest küljest tundub päev kuidagi lühem, kui magad 10-11ni ja siis terve õhtupoolik on kinni. No mis seal ikka. Harjumise asi.

Järgmine jagu järgmisel korral!

Esimene jagu

Siin me oleme! Palverändurid, kes jõudsid just Prantsusmaalt Hispaaniasse, Navarasse.

Tere, sõbrad! Kirjutan teile Hispaaniast. Kõigepealt natuke palverännumuljeid. Alustasime kõndimist Santiago de Compostela poole kolmapäeva, 19. septembri varahommikul St. Jean Pied de Portist, mis asub Edela-Prantsusmaal Hispaania piiri lähedal. Sinna jõudsime igaüks isekandist – mina Madridist, Mari-Liis ja Kadri Barcelonast ja Mati Prantsusmaalt. Kohtusimegi nimetatud väikeses ja ilusas linnakeses ja alustasime teed Santiago de Compostela poole, kuhu on nii 800 km.

Keskmine käimisnorm päevas oli u 23 km. Esimesed 2 päeva läksid minu jaoks lauldes ja lennates, sest mingeid füüsilisi vaevusi ei ilmnenud, küll aga Mari-Liisil, kellel tekkisid varvaste otsa villid, ja eks tal ja Matil oli minu ja Kadriga võrreldes ka palju suurem koorem kanda – tervelt 14-kilone seljakott (meil aga u 7 kg).
Maastik oli esimestel päevadel mägine ja väga ilus. Nägime pea kohal kotkaid lendamas ja igal mäeküljel oli suurel hulgal lambukesi rohtu söömas. Tõeline pastoraalidüll.

Mõne päeva pärast jõudsime tasasemale alale, kus siiski ka künkad ei puudunud. Silma hakkas keksaegsete sildade rohkus. Siis aga jõudsime lausa paradiisi – kõik teeäärsed olid söödavat täis: kõigepealt tohutul hulgal põldmarju, mis nägid välja täpselt nagu Eestis, aga olid hoopis magusama maitsega, siis avastasime mandlipuud ja kreekapähklipuud ning kõige lõpuks tulid viinamarjaväljad, kus ootasid meid ilusad küpsed, magusad, mahlased ja mingi ainega pritsitud viinamarjad, mis maitsesid ülihästi, aga tekitasid vähemalt minul käsivartele sügelevaid kuplasid :(

Kaanani maakuulajad

Tavaline rännupäev nägi välja nii, et hommikul kell 6.30-7.00 äratus, asjad kokku, hommikukohv mõnes saiapoes (kui leidus) ja teele. Nii vara ei oleks me vabatahtlikult vist siiski tõusnud, aga selleks sundis palverändurite ööbimiskohtades kehtiv kord, mis nägi ette, et kõik rändurid oleksid hiljemalt kell 8 lahkunud. Siis kõndisime nii 10 km jutti, tegime puhkepausi, sõime midagi ja edasi.










Teel kohtasime palju teisi palverändureid, kellest suur osa – üllatus-üllatus! – olid pensionärid, aga väga kõbusad, sest nad kõndisid vähemalt sama palju kui meie, kui mitte rohkem, ja samas nägid tohutult reipad välja. Jõudsime järgmisse ööbimiskohta tavaliselt õhtupoolikul nii 5-6 ajal, otsisime öömaja välja, pesime, puhkasime ja sõime õhtust kas mõnes söögikohas või kui öömajas oli köök, siis tegime ise süüa.


Nii 5 käimispäeva järel hakkasin tundma, et mul on puusaliiges ja sain natuke aimu, kuidas vanad haigete liigestega inimesed end päevast päeva tunnevad. 7. päeval, mis oli minu, Kadri ja Mari-Liisi jaoks ühtlasi viimane käimispäev, tegime kõige pikema distantsi – 28 km. Oli ikka väsitav küll. Viimased 10 km olid rohkem nagu loivamise moodi ja paljude puhkepausidega. Siis jõudsime lõpuks Logroňosse, kus rännak meie kolme jaoks lõppes, Mati aga jätkas üksi Santiago suunas.

Lonkisime niisama ringi, kaesime vanalinna, istusime kohvikus ja äkki oli nii tühi tunne sees, nagu enam polekski mingit eesmärki, mille poole püüelda. Sest viimased 7 päeva oli meie ainus siht olnud käia teatud hulk kilomeetreid päevas ja jõuda järgmisse ööbimiskohta.

Logroñost sõitsime veel 100 km kaugusele Burgosesse, kus oli ilmatu uhke katedraal ja Hispaania rahvuseepose kangelase Cidi teemaline näitus, kust ma lihtsalt läbi jooksin, kuna kiirustasin Madridi bussi peale. Hängisin siis päälinnas ka ja sain muuseas teada, et stipendiumiasutus annab raha alles 15. oktoobtril :(

No ja siis lõpuks, eelmisel neljapäeval saabusingi oma uude kodulinna – Salamancasse. Tegin kohe esimesel õhtul jalutuskäigu vanalinnas, mis oli – mis seal salata – uhke küll. Ikkagi maailma kultuuripärandi nimistus. Eriti efektne oligi see just pimedas ja valgustatuna.

Minu esialgseks elukohaks sai üks hostel, kus lootsin veeta mitte rohkem kui 2 ööd, aga korteriotsingud venisid oodatust pikemaks, nii et sobiva toa leidsin alles 4 päeva pärast. See asub küll ülikoolist suht kaugel, aga on see-eest väga odav. Terve eilse ja tänase päeva olen tegelenud lahtipakkimise, koristamise ja toa hubasemaks muutmisega, mis on päris häid tulemusi andnud :)
Minu korterikaaslasteks on Laura ja Jesus (!) Hispaaniast ja Igor Ukrainast. Tunduvad täitsa ok olevat. See on mul siis esimest korda elus võõraste inimestega korterit jagada, aga ega ükski kogemus mööda külgi maha ei jookse, arvan ma.

Meie kursus pole veel alanud (paljudel teistel erialadel küll). Kui käisin välisüliõpilastalituses uurimas, et mis ma tegema pean, et nt üliõpilaspiletit saada jne, siis seal ei teadnud keegi mitte midagi (Hispaanias ei pane see sugugi imestama). Ootan siis nüüd kannatamatult 17. oktoobrit – oma esimest koolipäeva.

Pühapäeval käisin juba kirikus ka. Leidsin internetist ühe evangeelse koguduse aadressi ja läksin vaatama. Väga tore oli. Juba ukse peal küsiti, kas olen 1. korda ja siis veel nime ja päritolu. Mõtlesin, et huvitav-huvitav, milleks neid viimaseid, aga see selgus teenistuse lõpus, kui pastor teatas kogudusele, et täna on meile külla tulnud sellised ja sellised uued inimesed ja siis mainis ka nime ja päritoluriiki ja soovis tere tulemast. See jättis igatahes väga sooja mulje.
See kogudus tundub olevat üsna rahvusvaheline, sest minuga tulid juttu ajama inimesed Soomest, Ukrainast, Jaapanist ja Dominikaani vabariigist. Muidugi on seal ka hispaanlasi ja ladina-ameeriklasi. Väga soe tunne tekkis ka siis, kui sai laulda vanu tuttavaid laule, mis sest, et hispaania keeles.

See ongi esimene lühike (minu kohta tegelikult ikka ülipikk) ülevaade minu senistest tegemistest Hispaanias.

Loodan, et teil läheb hästi.