Üheksas jagu

Minu väike onn mägedes :)

Viimased nädalad on jälle nii huvitavad olnud, et peab kõik kohe kirja panema, sest kui mitte, siis kipuvad muljed tuhmuma ja värskust kaotama, sest koguaeg tuleb uusi muljeid peale.

Kõigepealt üks huvitav seik - selgus, et ma polegi ainuke eestlane siin linnas (mida ma juba ammu kahtlustasin, sest alati on igal pool mõni eestlane) ja teada sain ma seda niimoodi, et üks meie piibligrupi inglise tüdruk teatas mulle ükskord, et tema tõlkeloengus käib üks eesti tüdruk. Ja selliselt, inglanna vahendusel, saame varsti selle eesti tüdrukuga kokku. Saab siis näha, mis

muljed temal siinsest elust on. Ja muidugi eesti keelt rääkida on ka ikka tore vahel, kuigi eelmisel nädalal tegin ma seda ohtralt, sest

Tartu Mari-Liis ja Kadri käisid külas! Nad tulid üle-eelmisel laupäeval Madridi, kuhu mina neile vastu läksin. Kui nad tulid, siis olid nad täitsa sama nägu, nagu enne, nii et mõned asjad siin elus ei muutu ;) Nojah, rõõm oli muidugi suur neid nähes ja muljetamist palju. Võtsime siis lennujaamast üüriauto, millega sõitsime minu linna Salamancasse. Kuna auto oli väike, roheline ja nõrk, siis sai ta kohe nimeks "Konn", mille ta oli täiesti ära teeninud. Aga vaatamata oma hädisusele eriti ülesmäkke sõitmisel teenis ta meid siiski ausalt lõpuni.

Hea nali oli see, et Mari-Liis ja Kadri, kes olid tulnud Hispaaniasse sooja suve otsima, said kohe saabumisõhtul lumesadu näha, nimelt teel Madridist Salamancasse, kus me siis suvekummidega 50-60ga edasi podistasime. Aga kohale jõudsime.

Pühapäeval oli Ülestõusmispüha ja meie tähistasime seda tähtsat sündmust koos suure rahvahulgaga raekojaplatsil kannatusnädala viimast ja kõige suurejoonelisemat protsessiooni jälgides, kohvikus käies ja vanalinnas jalutades.

Esmaspäeval suundusime ringreisile minu maakonna ehk Castilla y Leóni põhjaossa. Kõigepealt peatusime Leónis, linnas, kus vaatamisväärne oli ilus ja paljude kauniste värviliste vitraazhakendega katedraal ja Leonardo da Vinci leiutiste näitus.
Edasi suundusime Astorgasse - väiksemasse linna, kus hakkasime öömaja otsima ja leidsime "juhuslikult" ühe väga toreda koha: palverändurite varjupaiga. Kuigi me palverändurid ei olnud (enam), läksime ometi küsima, kas meile ehk siiski peavarju antakse. Majaperemeheks osutus ülilahke mees, kes end Matina tuvustas (täispikk nimi oli siiski Matías), ja kuulnud, et oleme endised palverändurid, oli nõus meid vastu võtma ja andis meile lausa eraldi toa. Ta läks oma lahkuses isegi nii kaugele, et näitas, kuidas voodit teha ja toaust hispaania noorukite vastu kindlustada: nimelt tuleb selleks prügikast ukse ette panna, et siis kolin meid hoiataks, kui keegi püüab sisse tulla :) Mina sel ööl väga hästi ei maganud, kuna kõrvaltoast kostis läbi seina kõva norskamist (nii tavaline heli sellistes ööbimiskohtades) ja meie kohal olevas oli kuulda iga sammu, mida Mati seal astus, sest tema põrand ehk meie lagi nagises kohutavalt kõvasti. Aga muidu oli seal ööbimine igati südamlik kogemus.

Järgmisel hommikul suundusime Astorgaga tutvuma. Seal nägime ilusat Antoni Gaudí kavandatud piiskopilossi, mis oli eriti ilus seestpoolt. Sattusin jutu peale ühe itaalia onuga, kes oli ka parajasti Hispaania ringreisi tegemas ja ta rääkis, et on pensionile jäänud advokaat ja et ta on maailmale elu jooksul 3 tiiru peale teinud, kõik mandrid läbi käinud, sealhulgas ka Venemaal ja Eestis. Huvitav igatahes. Astorgas oli ka üks väga magus koht - shokolaadimuuseum, kus nägime kakao-oa kaunu ja muud huvitavat ja lõpuks saime maitsta erineva kakao- ja suhkrusisaldusega shokolaade.

Meie järgmine sihtpunkt oli Rooma-aegne kullakaevandus Las Médulas, kus olid tohutult huvitav loodus - punased kaljud, mille sisse oli kunagi roomlaste poolt kulla kättesaamise eesmärgil palju käike uuristatud, millest nüüd olid paljud sisse langenud. Sealt jäi meile mälestuseks punane tolm saabastel ja püksisäärtel.

Seekord jäime ööbima Ponferradasse, kus leidsime hea odava hosteli koos õhtusöögiga. Järgmisel hommikul vaatasime templirüütlite kindlust, aga siis hakkas sadama ja see jätkus kuni õhtuni, nii et selle päeva veetsime autos ümber mägede sõites, aga tore oli see, et jõudsime otsaga naabermaakonda Galiciasse, kus tegime peatuse ja lõunasöögipausi. Meid teenindas paks ja lahke sööklatädi, tuues meile ette suure vaagnatäie ülihead salatit ja mahuka kausitäie maitsvat suppi. See jättis Galiciast väga hea mälestuse. Õhtuks aga jõudsime tagasi Salamancasse.

Neljapäeva veetsime Alba de Tormeses, väikses linnakeses 20 km kaugusel Salamancast, kus oli igati sümpaatne vanalinn koos Püha Teresa ja San Juan de la Cruzi reliikviatega ehk kuivanud kehaosadega. Päeva teine pool möödus vähem kultuurselt - shopates, eks tuleb sedagi vahel ette. Ilm oli ka pilvine ja...

Aga reedel ja laupäeval saabus suvi meie linna ja veetsime 2 ilusat päeva mägedes. Meiega ühines ka hea sõber Marcelo Tshiilist ja sõitsime oma "Konnaga" Prantsuse mäestikku ehk Sierra de Francia'sse, mis ei asu üldse Prantsusmaal, vaid 80 km Salamancast lõunas. Seal on tore küla nimega La Alberca, kus on omapärased kividest laotud majad ja kitsad tänavad ja kus sügiseti toimub suur seatapp. Seale on seal isegi ausammas püstitatud.























Veel käisime Las Batuecase orus, kus on kõrgete müüride taga üks klooster peidus. Kloostri kõrvalt jookseb mööda jõgi, mis viib iidsete kaljujooniste juurde. Mööda jõekallast me siis jalutasimegi ja küll oli ilus! Kaljujoonised nägime ka ära, aga väga vaevaliselt, sest need olid niivõrd tuhmunud, et vaid suure pingutusega võis neid näha.



Päeva lõpetasime Peña de Francial ehk Prantsuse kaljul, kus asus samuti klooster, milles tegutses aga hoopis 3-tärni hotell, kuhu me mõtlesime ööbima jääda, aga lõpuks siiski ei jäänud. Aga vaadet ümbritsevale maastikule ja päikseloojangut saime nautida täitsa tasuta :)






Ja laupäeval oli nii, et läksime veel viimast korda Salamancat vaatama (st koos Kadri ja Mari-Liisiga viimast korda, mina vaatan seda endiselt edasi): käisime San Estébani kloostris ja katedraali tornis ronimas. Aga ilm oli nii ilus, et tahtsime jälle linnast väljas saada ja sõitsimegi veel Prantsuse mäestikku ühte teise külla, mille nimi on Miranda del Castañar. Tee peal tegime tutvust toredate mustade Ibeeria sigadega, kes algul meist väljagi ei teind, aga lõpuks ikka röhkides ja rohtu näsides lähemale tulid. Miranda oli tore küla, kus silma hakkasid vanainimesed, kes, kokkupandav tool kaenlas, end müüri äärde soojendama ja külauudiseid vahetama suundusid. Meie leidsime seal turistilõksu - vana veinikeldri-suveniiripoe, kust Mari-Liis keeldus midagi ostmata välja tulemast. Ja siis avastasime jalgraja, mis viis mööda mäekülge alla, möödudes vanast kirikust ja jõest ja ühes vanas pargis leidsime mitut sorti kiikesid, kus siis kilgates ja naerdes lapsepõlve taaselustasime. Külabaaris keha kinnitades said kohalikud meie kulul nalja minu keelevääratuse pärast ja Mari-Liisi kõnetati millegipärast saksa keeles.
Ja kui Salamancasse tagasi saime, siis oligi lõpuõhtu aeg käes. Seda sündmust tähistasime head ja paremat maitstes lauas istudes.

Pühapäeval viisin nad Madridi lennujaama, aga enne põikasime läbi minule juba tuttavast Ávilast, kus müürile ronisime ja kohvikus käisime. Ja nii nad läksidki, tagasi kodumaale, aga mina jäin siia...


Aga järgmisel päeval sain hakkama tõelise prohmakaga: pidin rendiauto kella 1ks päeval tagasi viima ja mul õnnestus sisse magada! Aga kuna nagunii ühe päeva rendi pidin juurde maksma, kasutasin võimalust ja põikasin teisipäeval veel korraks Portugali, ainult mõned kilomeetrid üle piiri, aga ilm oli niiiiii suvine ja loodus niiiii ilus, et kole kohe. Nii lõppesidki need seiklused. Ja nüüd jään järgmisi ootama :)

Kaheksas jagu

Avastasin ühel päeval, et näen siin alati unes Eestit ja sealseid sõpru või peret (ja ma näen und igal öösel ja tavaliselt hommikul mäletan ka, mida nägin). Kas pole imelik? Mõned üksikud korrad olen näinud segamini siinseid tuttavaid ja eestlasi, aga tegevus toimub ikka seal ja mitte siin. Huvitav, millest see küll tuleb? Kas see tähendab, et siinne reaalsus pole veel saanud osaks minust, pole veel alateadvuses kinnistunud või mis? See nõuaks kohe tõsisemat uurimist. Teised välismaal olnud-olijad võiksid oma kogemust selles osas jagada.



Aga muidu on nüüd koolivaheag ja veel 2 nädalat! Olen puhanud ja siin pisut ringi vaadanud. Pühapäeval oli meil kirikus ühine söömaaeg, kuhu igaüks midagi kaasa tõi (meie korterikaaslasega tegime näiteks tiramisud, mida me ise maitsta ei saanudki, sest see sai enne otsa, kui meie selleni jõudsime). Ja pärastlõunal pidasime jesuiitide pargis murul päikse käes lesides siestat.











Laupäeval jälle käisin Zamoras - lähedal asuvas linnakeses, kus suurt midagi vaadata pole peale mõne romaanistiilis kiriku, aga see ka asi. Ja pealegi viibisin heas seltskonnas, mis on palju tähtsam.





















Eile aga tutvusin Ávilaga, mis on kuulus selles poolest, et seal sündis ja elas püha Teresa, kes on üks tähtsamaid Hispaania naispühakuid ja karmeliitide ordu reformija ja suur müstik. Seda linnakest ümbritseb keskaegne müür, mis on tervikuna säilinud ja on tervelt 2,5 km pikkune. Ja tore on veel see, et sinna otsa saab ronida ja vaadata ümbritsevat maastikku, mis on Kastiiliale iseloomulikult lihtne ja karm.


Ka Kastiilia karmi ja tõsise hingelaadiga olen sellel nädalal saanud lähemat tutvust teha. Teatavasti oleme jõudnud kannatusaega ja siin väljendatakse seda väga vaatemängulisel moel: nimelt toimuvad iga päev protsessioonid, kus inimesed on riietatud pikkadesse rüüdesse (tavaliselt valgetesse või mustadesse) ja neil on peas naljakad Ku-Klux klanni mütsid, mille värv vaheldub vastavalt vennaskonnale, kes protsessiooni läbi viib. Nad kõnnivad aeglasel sammul ja ühtses rütmis mööda tänavaid, käes tõrvikud, laternad ja ristid ja rongkäigu keskel kantakse suurt lillede ja küünaldega ehitud lavatsit, millel on ristilöödud Kristuse või Maarja kuju või mõni Jeesuse viimaseid päevi kujutav stseen: Juudas, kes annab oma Õpetaja suudlusega ära, Jeesus Pilaatuse ees või Pühaõhtusöömaajal oma jüngrite keskel. Mõned rongkäigulised on paljajalu (kusjuures just sellel nädalal on siin jälle väga külmaks läinud, õhtuti on paar miinuskraadi!), mõned neist kannavad okaskrooni ja suurt rasket risti ning nende pahkluudele on kinnitatud pikk kett, mis neil kolisedes järel lohiseb. Kõike seda saadab kurblik ja raskepärane puhkpillimuusika. Selliseid protsessioone on mitu korda päevas, täna nägin kolme ja homme toimub neid tervelt 7! See on puhtalt katoliiklik traditsioon, aga mulle see meeldib, sest see toob Jeesuse kannatuse väga elavalt silme ette ja muudab selle kuidagi lähedasemaks. Selles kõiges on tõelist dramaatilisust, mis protestantlikus tradistsioonis puudub, mulle tundub.

Seitsmes jagu

Aasia tsikkidega Portugalis

Jõudsin mina vaevalt Lõuna-Hispaania tolmu jalgelt pühkida, kui juba võtsin uue rännu rataste alla (üüriautoga). Sõitsime 4 kursaõega - 3 Vietnamist ja 1 Taist - Portugali päälinna. See oli minu ammune soov sinna minna ja pettuma ei pidanud - oli mida vaadata, süüa ja meelde jätta. Esimene mulje oli see, et portugaallased on 2 korda sõbralikumad kui hispaanlased ja peaaegu kõik oskavad inglise keelt! (Siin on see haruldane). Suur osa ajast küll sadas, aga sellegipoolest saime vaadata San Jorge ehk Püha Jüri kindlust, jalutada mauride-aegses vanalinnas, nautida suurepärast Portugali kööki ja trammiga sõita.




Käisime pisut ka Lissaboni ümbruses ringi: Sintras, mis on väike muinasjutulinn muinasjutulossiga, Cabo da Rocal - Mandri-Euroopa läänetipus, ja kuurortlinnas Caiscaisis. Päris naljakas oli 4 endast lühema Aasia tüdrukuga ringi käia, ma kahtlustan, et mul ei õnnestund eriti nende hulka ära sulada ;)





Kõik see reisimine võib harjumuseks saada ja siis on nii raske argiellu tagasi pöörduda. Hakkadki mõtlema, et elu on üks lust ja lillepidu. Nii see siin Hispaanias on kujunenud - elan ühest reisist teiseni ja argirutiin muutub järjest talumatumaks...

















Jollu ja Lemme külaskäik

Nojah, ega suurt rutiini olnudki veel peale tulnud, kui juba tulid Joel ja Lemme (mu vend ja ta pruut) mulle külla. Nad alustasid oma Hispaanias käiku hoopis Kanaari saarelt nimega Lanzarote. Tulid sealt suurte muljetega siia tagasihoidlikusse Kastiiliasse. Aga ega nad siia ju turismi pärast tulnudki, vaid ikka minu pärast. Oli ikka tore üle mõne aja jälle pereliiget näha ja jutustada ja muljetada ja tulevikust rääkida.

Nendega võtsime ette väikese retke mägedesse, kus oli minu suureks rõõmuks lund! Samas paistis soe päike, nii et tuli vatid maha võtta ja lühikese käise väel ennast soojendada. See koht oli peaaegu liiga ilus, et tõsi olla. Ja veel käisime ära Segovias, mis on linn Madridi ja Salamanca vahel, kus asub võimas Rooma-aegne akvedukt ja järjekordne muinasjutuloss.


Jälle argipäev

Ja nüüd on jälle käes hall argipäev, mis nii hall ei olegi, sest siin on mõned puud juba täies õies. Ei usu või?! Noh, vaadake ise!





















Ja uue semestri puhul on siia saabunud uus sats üliõpilasi kõigist maailmanurkadest Austraaliast kuni Tshiilini, nii et meie üliõpilaste piibligrupp on kasvanud ja veelgi rahvusvahelisemaks muutunud, mis on minu meelest lihtsalt suurepärane, sest Eestis pole just kuigi palju võimalusi nii paljude eri rahvuste esindajatega kokku puutuda.

Siin me siis oleme kõigist maailma nurkadest Salamanca raekojaplatsile kokku tulnud

Aga nüüd olen ma suure dilemma ees: sellel nädalal on viimane võimalus esitada stipendiumi pikendamise taotlust järgmiseks õppeaastaks ja ma ei suuda otsustada, kas tahan siia veel edasi jääda ja kui kauaks jne. Nii et mõelge mu peale. Muidugi ei sõltu see pikendamine kuigi palju minust, vaid tähtsast komisjonist Hispaania Välisministeeriumis, aga ma peaksin vähemalt oma tahtmises kindel olema. Et kui see võimalus avaneb, siis see vastu võtta ja kui mitte, siis heal meelel Eestis oma elu jätkata.

P.S. Täiendasin eelmisi postitusi fotodega, mida olen siit-sealt kokku korjanud. Nii muutub mu jutt pisut usutavamaks ;) Ikkagi pildiline tõendusmaterjal juures.

Kuues jagu

No nii, kui palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui ma siin viimati kirjutasin! Olin laisk ja tõin endale ettekäändeks arvuti ja interneti puudumise. Nüüd ma seda enam teha ei saa, sest ostsin endale läpaka ja kasutan (patuga pooleks) naabri salasõnastamata wifit. Nii palju on vahepeal juhtunud, et seda ei mahutaks ka raamatud, aga lühidalt kokku võttes on lugu järgmine.

Tartu totside külaskäik

Nad saabusid jõuluõhtul hilja mind rõõmustama - Liis, väike Mari-Liis ja Tiina - ja tõid kaasa kinke ja tervitusi ja pilli, udi nimelt, mida ma nüüd vahel usinamalt, vahel laisemalt harjutan. Veetsime Salamancas tervelt 4 tegevusrohket päeva. Turismi kõrval esinesime näiteks kiriku jõulupeol flöödi, laulu ja klaveriga.

Ja siis suundusime Lõuna-Hispaaniasse, kus tuuritasime tervelt 10 pikka päeva. Tegime Andaluusias suure tiiru: Córdobas, kus on maailma huvitavaim moshee-katedraal ja armas valge vanalinn; Sevillas, mille labürindi-laadses vanalinnas me aina ära eksisime ja kus tuli ka uus aasta; Cádizis, mis võlus mere ja palmidega, seal oli ka rõõmus kohtumine kaasmaalastega: Lauri, Lisanna ja Co-ga; mööda Atlandi ookeani rannikut suundusime Tarifasse ehk Hispaania lõunatippu, kus ookeanist saab Vahemeri ja kust paistab Aafrika (teel nägime fantastilist laintemängu vastu kaljusid); lipsasime läbi Gibraltarilt, kus ronisime kõrgele kaljule ja kohtusime ahvipoistega; Málagas vaatasime kolmekuningapäeva rongkäiku ja lõpuks jõudsime Granadasse, kus vaatasime mauride viimast kantsi Alhambrat.














Proovisime ära ka Hospitality Clubi külalislahkuse, mida pakkusid kohtunik Carlos, Nigeeriast pärit Rashed ja üliõpilane Juan, kellel on ka rate.ee-s konto, kuigi ta sealt midagi aru ei saa :D! Mõelda vaid, et leidub inimesi, kellele helistad 1-2 päeva ette ja palud öömaja 4-le võhivõõrale ja nad on valmis sind vastu võtma! See tuleb kellelegi tagasi teha!

Viies jagu

Täna on pühapäev ja tuli tahtmine pisut kirjutada jälle.
Nüüd siis jätkub tavaline, rutiinne Hispaania elu. Meil on siin jahedaks ja halliks läinud, mingit uduvihma sajab viimasel ajal, aga täna on ju esimene advent ja lund pole ollagi. Eriti ei tule jõulutunnet peale praegu.
Vahepeal oli meil öösiti isegi -7 kraadi! Öeldakse, et Salamanca on üks külmemaid kohti Hispaanias (talvel), nii et pole siin midagi, et olen soojal lõunamaal. Üks kursakaaslasest kohalik ütles isegi, et Salamanca inimesed on nagu siinne kliima - külm ja kuiv. No ega need kohalikud ülemäära avatud ei ole küll, aga eks ole siingi igasuguseid inimesi. Aga tõsi ta on, et näiteks koolis suhtlevad hispaanlased ikka rohkem omavahel ja välismaalased jälle omavahel.
Aga samas hakkasin ühes kooris laulmas käima (San Estebani kloostris, laulame praegu gregooriuse koraale) ja sealsed inimesed on küll väga sõbralikud (põhiliselt küll keskealised, väljaarvatud dirigent, kes on üks noorem mees), peale minu on seal üks välismaalane - prantsuse tüdruk. Täna oli meil esimene esinemine - laulsime 1. advendi missal sealsamas San Estebani kloostrikirikus. Tuli enam-vähem välja ka, kuigi olime suht vähe harjutanud (proovid on meil tavaliselt laupäeva hommikuti). Palju aitab muidugi kaasa kiriku hea akustika, mis aitab ebakõlasid hajutada. (Oi, nüüd tuli äkki päike välja!:) Õhtul on veel üks missa ja laulame seal ka.

Jätkan ikka oma udi tundidega ka, kuigi praegu mul pilli pole (Marokost ei õnnestunud hankida, sest seal nägin ainult väga kehva kvaliteediga suveniir-pille). Laenasin korterikaaslase käest kitarri, õpetaja ütles, et ajame seni, kui udi pole, sellega läbi, saab parema ja vasaku käe tehnikat harjutada vähemalt.

Eile tegin kodus eesti lõunasöögi, kuhu kutsusin kolm kursaõde - Mehhikost, Taist ja Vietnamist. Tegin kartuliputru, hakklihakastet ja tomati-kurgi-sibula-paprika salatit, mis tulid päris hästi välja ausalt öeldes. Neile ka maitses, kuigi nt Aasias sellist toitu tavaliselt ei sööda, nad söövad seal ikka põhiliselt riisi ja selliseid asju. Mehhiklanna lubas meid siis järgmisel korral oma koju lõunasöögile kutsuda, jääme põnevusega ootama.

Noh, sellega on selleks korraks kõik öeldud, ma arvan. Mõtlen teile ikka ja Eestile :) (Helena kingitud sini-must-valge lipp on toas laual, Virge kingitud kadakapuust kuumaalus köögis, Riinu kingitud plaati kuulan sageli ja õhtuti loen Joeli pühendusega "Palveränduri teekonda :)

Neljas jagu

Hoi, jälle tagasi Hispaanias. Eelmisel nädalal sai siis käidud Marokos ehk naaberriigis. Päris huvitav kogemus oli ühelt välismaalt teisele minna ja siis jälle tagasi tulla. Nagu oleks koju tagasi jõudnud, aga tegelikult ju pole mu kodu siin, vaid hoopis kaugemal.

Algas niimoodi, et meie Lisannaga lendasime Madridist Marokosse, Casablancasse, mis on suur ja kosmopoliitne linn Atlandi ookeani rannikul. Eesti sõbrad lendasid Riiast Fesi, mis on jällegi üks linna Maroko põhjaosas. Sealt tulid nemad Casablancasse ja seal siis kohtusimegi üle pika aja - rõõmu kui palju. Casablanca ei erinenud kuigivõrd m6nest Hispaania linnast - kui ehk välja arvata inimeste välimus -, nii et esialgu ei tundnudki ma end nagu teises riigis. Aga mida päev edasi, seda enam see mulje muutus.

Casablancas polnud eriti palju vaadata, kui välja arvata maailma suurim moshee, mis on ehitatud alles hiljuti ja on nii suur, et Rooma Püha Peetri kirik mahuks sinna sisse ära ja lisaks on seal tohutult marmorist ja puust nikerdusi ja mosaiike, mis v6tavad silmad kirjuks. Seal näitas giid meile eri ruume ja seletas, milleks neid kasutatakse. Näiteks saime teada, et moslemid pesevad ennast enne palvusele minekut rituaalselt ja selleks on keldrikorrusel purskkaevud ja et naised peavad palvuse ajal r6dudel olema, mehed aga palvesaalis, mis mahutab 20 000 inimest. Veel oli Casablancas tore ookean, mille lainetes me jalgupidi ära käisime.




Üürisime kaks autot (meid oli kokku 7) ja asusime teele Essaouirasse, mis on väiksem ja lõunapoolsem linn ookeani kaldal, pealegi surfarite paradiis, sest seal puhub aastaringselt tugev tuul. Seda saime kohe tunda, sest kui rannal jalutasime, ei saanud peaagu silmigi lahti hoida, sest liiva lendas silma, suhu, kõrvadesse ja kõikvõimalikesse kohtadesse.

Veel jalutasime kitsastel kaubatänavatel, aga eriti midagi ei ostnud, kuigi kaupmehed meid pidevalt oma pakkumistega tüütasid. Üks vürtsi- ja keraamikakaupmees aga oli kaval - ta meelitas meid oma poodi väikse elusa kameeleoniga ja pakkus teed. Ta oli selline huumorimees ka veel lisaks. Lõpuks väljusime sealt keraamika, tee, vürtside ja muu kraamiga. Aga see oli päris tore pooltunnike, mis me seal veetsime.



Edasi kihutasime Marrakechi (teed olid üllatavalt head), mida peetakse üheks suuremaks turistide mekaks Marokos. Sealsel keskväljakul võib näha maotaltsutajaid ja igasugu muid veiderdajaid, lisaks on seal palju-palju värskelt pressitud mahla müüjaid ja eriti tore on see, et klaasi ülihead apelsini-, mandariini- v6i greibimahla saab nii 5 krooni eest. Uitasime ka sealses kaubatänavate labürindis, kus me Riinuga ära eksisime, mis pole ka mingi ime. Käisime veel vaatamas medersat ehk koraanikooli, kus oli omal ajal õppinud 900 poissi, aga nüüd seal enam kool ei tegutse. Ka igavesti uhke nikerdustega ja siseõuega hoone.



Meie järgmine sihtpunkt olid D'Ouzoudi kosed. Meie õnneks sadas just eelmisel ööl kõvasti, nii et kosest voolas alla rohkesti mudast pruuni vett, mis langes 100 m allapoole suure mühina ja veeudu saatel. Tõeliselt uhke looduse vaatemäng. Seal tervitasid meid ka väiksed ahvid, kes olid otsekui koolitatud modellid, poseerisid ilusti kaamera ees ja tegid nalja.

Veel tahtsime ära käia kõrbes ja sinna me ka suundusime. Teel tegime peatuse suvalises kohvikus ühes väikses külas, et hommikueinet võtta. Koha omanik oli väga abivalmis, sest kuigi tal kohvikus suurt midagi süüa polnud, jooksis ta üle tee poodi ja veel kuhugi ja tõi meile enam-vähem kõik, mida tellisime :) Sain oma vigases ja äärmiselt puudulikus prantsuse keeles temaga jutule (Marokos on kaks riigikeelt - prantsuse ja araabia, inglise ja hispaania keelega saab ka kohati hakkama). Ja mees kohe küsima, et kas teil siin vallalisi neide ka on ja et temal on kodus 19-aastane poeg ja et kas me ei tahaks tema juurde sööma tulla. Marokos pidavat üsna tavaline olema, et sind kutsutakse kellegi koju sööma. See oleks muidugi päris huvitav kogemus olnud, aga meil oli kahjuks ajalimiit peal, sest tahtsime veel kõrbesse jõuda. Mees andis siis oma aadressi, et me talle postkaardi saadaksime. Eks siis saadamegi.

Jätkasime teed ja jõudisme kohta nimega Erg Chebbi, kus olid suured liivadüünid (isegi 200 m kõrgused). Liiv oli seal punakat tooni ja terve see koht nägi välja nagu multifilimis või reklaamplakatil - tundus, nagu see, mida näed, poleks päris, nii uskumatult ilus oli see vaatepilt. Kauplesime siis mõnda aega kaamelisõidu asjus ja kui kaup koos, pakkus kaupmees meile, nagu seal maal tavaks, teed ja rääkis juttu. Muuhulgas mainis ta, et seal samas oli aasta tagasi käinud Brad Pitt (oooo!) ja ka kaameliga sõitnud ja kõrbes matkanud. Ei no vägev! Me istusime siis ka Bradi eeskujul kaamelite selga ja sõitsime kõige kõrgema düüni juurde. Sinna otsa ronisime jala (mis oli liiva sees päris pingutav) ja meile avanes imeline vaade ümbritsevatele liivaküngastele. Allatulek oli k6ige vägevam - suure hooga mööda künkanõlva alla joostes oli tunne, nagu lendaks. Sealt oleks päris äge olnud lumelaua või kelguga alla tulla, aga polnud ühtegi käepärast.

Ja siis jõudiski kätte viimane hommik Marokos. Kui aknast välja vaatasime, tabas meid suur üllatus - lumi oli maas! No kes oleks seda oodanud (kõrb oli ju ainult paarisaja km kaugusel)! Igatahes, kui Hispaanias ei õnnestu lund näha, siis õnnestus see vähemalt Aafrikas!

Jõudis kätte lahkumise tund - meie Lisannaga sõitsime kahekesi tagasi Casablancasse, et lennukiga Hispaaniasse jõuda (mina pidin autot juhtima - algul ikka kartsin, et võõral maal ja nii, aga pold hullu midagi, jõudsime õnnelikult pärale) ja teised suundusid Fesi, kust lennuk neid esiteks Frankfurti ja siis Riiga viis.

No vott, selline lugu.

Kolmas jagu

Terekest!

Oi kuidas aeg lendab! Vahepeal on jälle palju sündmusi olnud ja mul pole võimalust olnud siin oma muljeid kirja panna. (Mati läks koos läpakaga Austraalia poole). Nüüd pean siis kasutama internetipunktide või raamatukogu arvuteid.

Alustan sellest, kuidas 2 nädalat tagasi saabus mulle külla palverändur Mati, kes oli üksi õnnelikult Santiago de Compostelasse jõudnud, vaatamata sellele, et ta hispaania keelt ei oska. Ja isegi maailmalõpus oli ta ära käinud. Aga üllatus oli see, et ta ei saabunud üksi, vaid koos ungarlase Barnabasega, kelle ta oli tee pealt leidnud ja kellega koos nad siis pika hääletamise peale siia jõudsid. Sel Barnabasel oli plaan kuni suveni Salamancasse jääda, siin töö- ja elukoht leida. Ja nii asusid nad minu elutuppa mõneks ajaks laagrisse .

Tegime siin koos igasugu asju, näiteks käisime poodlemas ühes kauges ostukeskuses, mis asus linnast väljas (läksime sinna jala, aga mis on 5 km ühele endisele palverändurile - nuusata!), kinos (Mati vaatas hispaania keelde dubleeritud lastefilmi, mille tekstist ta mõhkugi aru ei saanud, aga üldisest süzheest vist siiski), Arantxa juures l6unasöögil ja ta ema juures kohvi joomas (Pirkkol, nii on ta ema nimi, on ilus majake Salamancast väljas, kus on suur aed ja kus ta kasvatab igasugu juurikaid. Minagi sain sealt kaasa kõrvitsajupi, tomateid ja mõned peedid, mis maitsesid suurepäraselt). Siis ühel õhtul sõime korraliku 3-käigulise menüü ühes restoranis ja maitsesime ka kaheksajalga, mis krõmpsus hamba all, aga ei karjunud. Proovisime kätt ka keeglis ja mänguautomaatidel, mis oli üpriski lõbus. Ja nii möödusidki 5 päeva üsna märkamatult ja ühel hommikul asus Mati taas teele, kõigepealt Madridi ja sealt edasi Türki jne.

Aga Barnabas jäi paigale ja siis vallandus järgmine sündmusteahel: tema otsis ju Salamancas elukohta ja mida odavam, seda parem. Lehekuulutusi vaadates selgus, et minu tuba ongi Salamanca kõige odavam. Samal ajal otsis Arantxa endale korterikaaslast ja minule oli pärast lõunasööki tema juures ta korter hirmsasti meeldima hakanud - seal oli palju valgust (mis ei ole siin nii tavaline), ruumi ja kõige tipuks ilus suur terrass, mis vaatab jõe poole. Lisaks oli seal palju ilusam ja puhtam kui minu korteris. Ja nii idaneski minus mõte Arantxa juurde kolida. Rääkisin talle oma mõttest ja ta oli igati nõus mind enda üüriliseks võtma. Nii saigi see mõte teoks ja eile oli suur kolimispaäev (eile oli siin suur kõigi pühakute päev ja seetõttu koolist vaba, aga et elu liiga raske poleks, siis, nagu Hispaanias kombeks, "tehakse sild" ehk siis on vaba ka pühadele järgnev päev, kui see juhtub olema enne nädalavahetust). Seega naudin ka täna täiel rinnal vabadust ja ilusat ilma (päike ja soe). Käisin ja ronisin katedraali torni ja vaatasin linna kõrgemalt poolt.
Kui veel mõelda, siis see korterivahetus oli selline mäng, kus kõik osalejad osutusid võitjaks - mina sain ilusama elukoha, Barnabas odavaima kõigist võimalikest, minu endise korteri omanik ei kaotanud üürilist ja Arantxa sai endale korterikaaslase. Kas pole tore :)?

Veel toredaid asju: mainisin ühes varasemas kirjutises, et käisin kolmel vanamuusikakontserdil, mis olid veel lisaks täitsa tasuta. Seal ansamblis oli ka üks udi mängija (kes ei tea, siis ud on lauto eelkäija, araabia pill), kes tundus sõbralik. Ma olin ju ammu tahtnud udi õppida ja siis võtsin ükskord pärast kontserti südame rindu ja läksin ta käest küsima, kas siin oleks kuskil võimalik udi õppida. Selgus, et tema ise ongi ainuke inimene terves Salamancas, kes seda teha oskab :) (Mul oli millegipärast varem mulje, et Salamancas harrastatakse kõvasti keskaja muusikat, aga tuleb välja, et mitte nii väga, ainult see ansambel, keda kuulamas käisin - Cobras e Son - tegelebki siin sellega). Täna siis sain õpetajaga, kes on pärit Colombiast ja kelle nimi on Pedro, kokku ja arutasime õppimise võimalust ja rääkisime muusikast ja muust. Järgmisel nädalal on juba esimene tund ja eks näis, kas see koostöö saab viljakas olema. Praegu igatahes olen küll rõõmus selle võimaluse üle.

Meil on nüüd kool juba kaks nädalat täie hooga käinud ja olen teada saanud palju uut ja huvitavat keele omandamise mehhanismide, rakenduslingvistika ja muu huvitava kohta. Praegu loetakse meile puhast teooriat, kevadel hakkab praktilisem osa - siis hakkame keeletunde jälgima ja analüüsima, õppematerjale koostama jm. Ja enda üllatuseks teen siin vist siiski magistrikraadi, kuigi algselt olin plaaninud ainult spetsialisti diplomi teha. Ma olin ise asjast natuke valesti aru saanud - see diplomiõpe kestab ainult jaanuarini, aga praktiline osa käib juba magistriprogrammi alla ja see kestab maini. Lisaks tuleb mul siis ka magistritöö kirjutada, mis tuleb esitada alles 2009. aasta kevadeks ja seda võin ma ka Eestis kirjutada. Ega´s midagi, püüan ikka ükskord selle magistrikraadi kätte saada, sest tundub, et selle tõlkemagistri töö kirjutamine ei taha hästi välja tulla :(

Olen pisut oma kursusekaaslasi ka juba tundma õppinud. On ikka kirju seltskond küll - umbes pooled on Hispaaniast ja ülejäänud tulevad kõikvõimalikest maailma otstest - Itaaliast, Azerbaidzhaanist, Brasiiliast, Mehhikost, Vietnamist, Hiinast, Filipiinidelt, Usbekist ja Taist. Eestist on ka üks :) Päris huvitav on üksteise keelte ja kultuuride kohta üht-teist teada saada ja nii oma maailmapilti avardada.

Järgmine kord kirjutan siis juba Maroko muljeid (lähme sinna kahe nädala pärast mõnedega Eestist). Ja endiselt palun - andke ikka endast ka märku. Ja olge tublid edasi!

P.S. Mul nüüd Hispaania number ka, kui äkki m6ni tahab mulle helistada ;) +34 666 84 69 80